Lõikustänupüha linnast väljas

Pidasin hulk aega nööget linnavurlede aadressil, justkui võiksid nad arvata, et kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust, rämedavõitu naljaks. Kui nüüd Marti Taru ja Rein Toomla oma uuringutulemustega läinud suvel esile astusid, olid järeldused pehmelt öeldes nörritavad. Eks 509 linnainimese hulgas läbi viidud küsitlus ju mingeid üldisemaid tendentse ikka näita.
Uuringus «Põllumajandusministeeriumi ja maaelu imago Eesti linnaelanike seas» tõi esile, et vastanutest 74% jõuab maale 2-3 korda kolme kuu jooksul või harvem ja 8% selles hulgas ei jõuagi linnast välja. Ei mingeid toomasnipernaadilikke eksirännakuid ega suusatamist maal vanaema juures! Ei mingit aimu vaevast, millega leib lauale tuleb.
Üritasin näha ostutemplites kummardavatest hordidest kaugemale, et neid nende kaubaeelistustes, -valikutes mitte segada ning ajada juttu kahe inimesega, kelle elu ja töö on maal.
Ilmar Tops, Tartu Maarja koguduse juhatuse liige, on Põlva Lihatööstuse juhatuse esimees. Ta töötab igapäevaselt firmas, mis tegeleb liha tootmise, töötlemise ja realiseerimisega. Ilmar Topsi kõnes ja juttudes on tunda tõsist plaanimist.
Mees ise ütleb, et peame oma tegemistes arvestama meid ümbritsevaga, eelkõige aga Jumalaga. Meie laste ja järgnevate põlvede heaolu sõltub sellest, kas me oskame nähtu põhjal järeldusi teha. Ja midagi muuta, kui vaja.
Ilmar Tops kaalub oma mõtteid, enne kui need välja ütleb, tõenäoliselt on samamoodi tema ettevõtmistega. Juht, kes karmi konkurentsi tingimustest peab teadma kõike alates turunduse põhireeglitest ja lõpetades Euroopa Liidu direktiividega, ning vastupidi, näeb oma valikuid ennekõike keskkonnasäästlikus tootmises ja kauba jõudmist Eesti tarbijani hinnaga, mis rahakoti peale ei hakka.
Ilmar Tops ütleb, et ta on selle aastaga lõikustänupüha eel igati rahul, sest teab, et suured valikud teeb Meister ise. Oma perele soovib mees tervist ja elurõõmu.
Heldur Peterson, Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi juhataja ja Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse juhatuse esimees tõdeb, et peame olema tänulikud meile antud andide eest. «Saaki on,» ütleb ta, «aga ka vett, mis sellest saagist välja väänata,» meenutab mees oma käike katsepõldudele üle Eesti.
Mõtiskledes külluslike ja kehvemate aastate üle, ütleb Peterson kindlalt, et hoolimata aegadest oleme me ennast alati suutnud ära toita. Teine pool toodangust on läinud – Inglismaale, Saksamaale, Venemaale või mujale – sõltuvalt riigikorrast. Küll aga muretseb kõneleja riigipoolse vähese dotatsiooni pärast väikeloomapidajatele.
«Toetuse puhul on tegu rohkem siiski põhimõttelist laadi otsusega ning investeerimisega elukeskkonda,» mõtiskleb mees. Oma rapsipõllult tulnuna lisab ta: «Eks ma vaata taevasse ikka. Ja vihma vahel katsun veel midagi ära teha.»
Nii tehakse maal tööd ja tänatakse Jumalat. Ja pühapäeval – kirikusse!
Mari Paenurm