Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lõikuskuul Õlimäel

17.08.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Ajuti tabab üksi rändajat kiusatus ka ennast pildile saada. Selle selfie klõpsatan Paternosteri kiriku aias, kus teiste keelte seas on ka eestikeelne meie­isapalve tekst, mis paigaldati 1986. aastal väliseestlastest vaimulike Tõnis Nõmmiku ja Vello Salo initsiatiivil. 2 X Liina Raudvassar

Suvepuhkuse lõpusirgel võtan ette palverännaku Iisraeli, külastan ka Õlimäel asuva õigeusu kloostri eestlannast nunna ema Kseniat.

Eestist Iisraeli minekuks pole tänapäeval just palju vaja. Õieti on tarvis vaid kolme: soovi, aega ja raha. Olen elus mitmeid spontaanseid otsuseid teinud, ent plaan minna pühale maale sai paika nobedusega, mis üllatas ennastki. Eks see siis oli nii määratud ja pidi ka minema. Ühel ilusal päeval tekkis teadmine, et veel selle suve käikude hulka tuleb mahutada Jeesuse kodumaa külastus. Lennufirmade pakkumistest tundus taskukohaseim sõita üle Türgi.
Hommikul kell kaheksa Tartust bussi ja õhtul kell kaheksa Jeruusalemmas Püha Haua kirikus. Just nii kiiresti on tänapäevaste vahenditega läbitav marsruut, mis võttis mitu nädalat aega kirjamees Eduard Bornhöhel 1898. aastal, kui ta laevatas aurikuga Konstantinoopolist (Istanbul) Jaffa (Tel Aviv) sadamasse tolleaegses Palestiinas.
Olen Iisraeli külastanud kolm korda ja kõik käigud on olnud olemuselt erinevad. Kui esimene kord käisin koos suurema grupiga ja teine oli perereis, siis sel korral sõitsime oma mehega kahekesi. Leppisime kokku, et jätame teineteisele aega omaette olla. Et reisist kujuneks sisemiselt rikastav palverännak, kus saab samme seada hetkemeeleolu järgides.
Kardemoniga maitsestatud kange kohv joodud, asun 1. augusti varahommikul Via Dolorosal asuvast hostelist Õlimäele teele. Maad ei ole palju ja aega võiks see võtta ehk pool tundi, ent rada on järsk ning suvesooja põhjamaalasele harjumatult palju. Juba siis, kui Lõviväravast Kidroni orgu jõuan, kõrvetab päike halastamatult ning on päris mõnus põigata Ketsemani aia toekate oliivipuude varju.
Õlimägi oli Jeesuse lemmikuid palvetamise paiku teel Jeruusalemma. Siin ta ka vangistati ning siit tõusis taevasse. Kõik Jeesusega seotud paigad on vääriliselt märgistatud, et palverändur teaks peatuda ja neist oma ellu pidet leida.
Et ma ei ole ema Kseniaga kohtumist kokku leppinud, võin vaid loota, et ta pole veel oma iga-aastasel Eesti reisil ja et ta tervis lubab kokku saada. Tiheda asustusega araabia küla Al-Turi keskele pikitud Issanda Taevaminemise kloostri väravavaht Yousef ütleb mulle avala naeratuse saatel tere tulemast, elatanud nunna leian jumalateenistusel kloostri peakirikus.
Kuigi me ei ole varem kohtunud, seob meid lisaks rahvusele kuulumine samasse üliõpilaskorporatsiooni, mille liikmed on lubanud üksteisele õeks olla. Nii võtan vastu ema Ksenia õnnistuse ning jään tema kellia aeda pikkadeks tundideks. Ajuti seltsib meiega eestlannast õde Cassiana, samuti kuus kilpkonna, kes on ema Ksenia kallid lemmikud. Viimaks lahkudes lubame kokku saada sügisel Eestis.
Liina Raudvassar    

Oliivipuud Ketsemani aias pole küll Jee­suse ajast, ent vanemad neist on võrsunud toona siin kasvanute juurtest. Mügerikud «patriarhid» pakuvad teelisele kosutavat päikesevarju ning kannavad siiani head vilja.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)