Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lõhuti vaimset maailma

02.05.2012 | | Rubriik: Arvamus

Inimese tundlikkus on kultuuri küsimus, elukogemuse tulem ja ilmselt ka geneetiline pärand. Millest üks läheb märkamata üle, võib teisele olla ületamatu lävepakk.
Illustreeriksin näitega. Navitrollal on päris kena ja südamlik maal «Jäneste jõuluöö». See kujutab keset talvist metsa heleda leegiga põlevat kirikut, mille ümber on jänesed kogunenud end soojendama. Kordan veel, et ilmselt on tegemist südamliku tööga, mis pole kavandatud kellelegi haiget tegema. Ometi ei suuda mina seda vaadata. Ajalookogemus on teinud põleva kiriku valu sümboliks. Ja mõistus kinnitab, et jänesed ei kogune iialgi metsas lahtise tule juurde end soojendama, sest lahtine tuli metsas on õelaim vaenlane, mida nad ette kujutada suudavad. Mõistan hästi oma kunagist kirurgist toakaaslast, kes ei suutnud ühtegi põnevusfilmi vaadata, kuna teadis, mida inimkeha kokkulappimine ühel või teisel puhul tähendab.
Ka pühaduse rikkumine ei ole üheselt mõõdetav, mõõta saab vaid valu, mida see inimestele tekitab. Aasta tagasi ilmus Koolibri kirjastusel värske õpik «Usundimaailma suured küsimused». Leheküljel 84 on seal trükitud õigeusu ikoon, millele on soditud dollari- ja euromärgid. Muidugi võidakse õigustada, et see on ainult trükipilt. Et soditud pole ju päris pühapilti ja midagi pole ära lõhutud.
Just nii õigustas keegi kommentaator Moskva Lunastaja kirikus toimunut: midagi ei lõhutud ju ära. Tegelikult lõhuti. Lõhuti vaimset maailma, lõhuti pühadust. Sama on ka õpiku pühapildiga: küllap õigustavad mõned, et sellega protesteeritakse kiriku rahaahnuse ja materiaalse maailmaga seotuse vastu. Siiski oleks autoritel õigel ajal olnud vaja sõpra, kes oleks õlale koputanud: mehed-vennad, mida te teete! Tundlikkuse lävi on erinev. Kellel on ükskõik, kuhu sodida, ja kellele teeb see haiget. Oma õigus mõlemal.
Villu Jürjo

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)