Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lohutavast kirikust veenva misjonini

04.06.2003 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Nüüd suve hakul, kui kirikuuksi saab juba pikemalt hakata lahti hoidma, peaksime revideerima palavuse eest peitujatele pakutava sõnumi sisu.
Klassikaliselt on kristlik kirik lohutav kirik või vähemalt sellises võtmes valmistab oma jutlusi ette enamus vaimulikke. Kuid suvised kiired toimetused häälestavad jõuliselt ümber kuulajaskonna eelistused. Eestlased on tugevasti mõjutatavad klimaatilistest eripäradest ja pika pimeda ning enesetapumõtetele kallutava perioodi lõppedes võib ka lohutav tonaalsus olla liiga tüütult pelutav.
Nii nagu suvine menüü eelistab vürtsikamat maitsestust, nii tahab vaimgi lohutava tonaalsuse kõrvale enam filosoofilist teravust. Väljakutsetki. Uudsust ja pipart. Eriti raske on täna rääkida mõtlevast teoloogiast, kui ratsionaalset arutelu üldjuhul mittesallivad definitiivsed usulaused on teoloogilise materjali muutnud paljude jaoks jäigaks ja ebameeldivaks doktriiniks. Ometigi pole see nii.
Vaatamata keskaegsele maksiimile philosophia et ancilla theologiae ehk filosoofia on teoloogia toatüdruk, on kaasaegne religioonifilosoofia jõudnud järeldusele, et head teoloogiat pole võimalik teha tundmata filosoofilisi põhitõdesid. Sest just nende abil suudame selgitada ihulist ülestõusmist ja muid keerulisi teoloogilisi usulauseid, mida kaasaegne misjonitegevus asub vahendama väljaspool oma klassikalist kultuuriruumi. Seda pakkumata muutuvad meie jutlused igavaks heietuseks või teoloogiliseks poeesiaks, millel on küll kõla, kuid puudub iva. Kui püha Patric taasristiusustas Euroopa lihtsa ristikheina näitel kolmainu müsteeriumit selgitades, siis puudutas ta elu olemust oma sügavaimas helistikus – rääkida keerulistest asjadest lihtsalt ja arusaadavalt.
Ometigi on teoloogiline õpetusskaala niivõrd tonaalne, kus ühes otsas on kiriklik praktika, mis hõlmab fikseeritud liturgiat, pühakirjatekstidel baseeruvaid kanoonilisi jutlusi ja reglementeeritud usuõpetust; teisalt intellektuaalne ja emotsionaalne paindlikkus, avastamisrõõm ja leitu vahendamine. See on lahinguväli, kus enesele vabameelsemaid tõlgendusi lubanud vaimulikke on sunnitud ametist lahkuma.
Iseenesest on see mõistetav, sest nagu pühakiri ütleb – tuleb anda piima neile, kes veel tahket toitu süüa ei mõista. Ometigi ei saa me alahinnata koguduse liikmeid, sest nende seas võib olla magistreid ja doktoreid, kelle loomuses on esitada küsimusi.
Nii on ka jutluste ja liturgiatega, võime karta uudset lähenemist, põlata ära rahvuslikud laulud ning uudse teoloogilise lähenemise, kuid kindlasti tasub misjonitööl olles kuulata meist erinevat kultuurilist helistikku. Ehk olla kui Paulus – rääkida paganatele paganate keeli ja kasutades selleks kas või lihtsat filosoofiat.
Usun, et käosolev suvi on meile kõigile küsimuste esitamise aeg. Kas hoiame oma koguduse vaimu virge või uinutame kuulajaid lohutava poeesiga, mille ajal kirikulised mõtisklevad heinateo, kartulipaneku või katuselappimise peale? Head suvemisjonit!
Jaan Tepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)