Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Loeb see, mida loed

20.09.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Lugejarahvast eestlasest on saanud e-rahvas. Vaatamata sellele ilmub raamatuid kui seeni pärast vihma. Ei jõua kõike jälgidagi, ostmisest või lugemisest rääkimata. Mina paigutan end e-rahva äärekese peale, jään kindlalt raamatuusku lugejarahva sekka. Mulle meeldib olla raamatu seltsis, mitte sellise raamatu seltsis, mida lugerist loen.
Minu lugemisharjumus sai alguse enne kooli. Kodus olid  imeilusate piltidega Siima Škopi illustreeritud lasteraamatud. Kõrvalmajas asus lasteraamatukogu ja vähemalt kord nädalas käisin seal raamatuid laenutamas. Kord suvel, juba koolilapsena, kui vanaema mind külast alla alevisse leiba ja suhkrut ostma saatis, tulin koju tagasi hoopis väiksest raamatupoest ostetud vendade Grimmide muinasjuturaamatuga. Ma ei mäleta, et sellest väga suurt tüli oleks tõusnud.
Kui ma nüüd raamatukogus käin, leian seal ukse tagant tasuta ära antavate raamatute laualt teinekordki midagi kaasa võtmiseks. Kuidas oleme niikaugele jõudnud, et (vanu) raamatuid tasuta jagatakse? Paljudes kodudes on täiuslikud raamatukogud, sest Vene ajal oli raamat odav ja kõik ostsid. Kui pere viimane liige lahkub ja kodu tühjaks jääb, on pärijate meelevald, kas raamatud prügimäele või raamatukogu eesruumi satuvad. Eesti Kiriku kauaaegne lugeja Heino Noor on mitmel korral toimetusse helistanud ja kurtnud selle üle, et vanu lauluraamatuid ja isegi piibleid on sattunud makulatuuri hulka.
Kõige selle taustal on tänuväärne, et leidub kirjastajaid, kes aina on valmis uute tiraažide trükkimiseks, ja et on kirjutajaid. Kirjutajaks saamine pole ammu enam privileeg, vaid kuidagi tavapärane. Petrone Print kirjastuse 100. „Minu“-sarja raamatu („Minu maailm“) kirjutamise au anti mõtlevale maailmarändurile Tiit Pruulile. Tartu ülikoolist ajakirjanduskutse saanud mees on kahtlemata väga hea kirjutaja. Aga peaaegu kõigil eelnevail sama sarja 99 kirjutajal pole ju filoloogiaharidust ja kirjutamist eraldi erialana Eestis ei õpetata. Ometi on nad valmis kirjutanud raamatu, mida heal meelel ostetakse ja loetakse ning reisidele kaasa võetakse. On siis eestlane kirjutajarahvas? Ilmselt on, kui vaadata postitusi sotsiaalmeedias või lugeda blogisid. Kõik kirjutavad. Ja sugugi mitte halvasti.
Septembrikuu on olnud kirjandusuudiste rohke. Kuu teisel laupäeval muutus Koidula tänav Kadriorus esmakordselt kirjandustänavaks. Üheks päevaks tulid tänavale nii kirjanikud kui ka kirjandusasutused, huvilistest rääkimata.
Esmaspäeval peeti Tartus konverentsi „Eksiil ja mälu“, mis oli pühendatud elulugude uurija ja õppejõu, USAs pagulasperes sündinud ja alates 2006. aastast Eestis elava Tiina Kirsi 60. sünnipäevale ja Rootsis eksiilis elanud kirjanik Bernard Kangro 107. sünniaastapäevale. Meil on põhjust neil päevil mõelda 1944. aasta septembris toimunud massilisele Eestist põgenemisele sissetungiva Punaarmee eest. Just äsja ilmus Ernst Enno lapselapse Elin Toona üdini aus ja liigutav lugu tema ning ta ema ja vanaema pagulasteekonnast ja elust.
Läinud nädala reedel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi (1912–1977) tuhaga, mis oli maetud Stockholmi Metsakalmistule. Kirjanik Ristikivi maetakse Läänemaale Paadrema kalmistule oma ema kõrvale 28. oktoobril.
Kõik on kõigega seotud. Bernard Kangro kirjanduspreemiat on Võrus välja antud pea kolmkümmend aastat. Üks selle saajaid on kirjanik Lauri Sommer, kes auhinnatud „Räestu raamatus“ kirjutab omaseks ka kaks Sänna kandi meest, trubaduurlikku impulssi kandnud pagulase Arthur Adsoni ja Juhan Jaigi.
Päevil, mil Tartus valmistutakse eestlaste I üldlaulupeo peaproovi paiga, Maarja kiriku taastamiseks, on paslik meelde tuletada 148 aastat tagasi peetud Jakob Hurda laulupeokõnet, kus ta pani paika rahvusliku ideoloogia nurgakivi. Ta vormistas need kolme soovina. Pärisorjusest vabanenud talupoeg soetagu koju eestikeelset kirjandust ning lugegu seda, ärgu mingu oma tarkuses kõrgiks ja jõudku eestikeelne hariduskorraldus vähemalt keskmise taseme saavutamiseni. Kas Jakob Hurda soovitus eestikeelse kirjanduse soetamiseks ja lugemiseks võiks ka praegu aktuaalne olla?

SemmSirje2017sept

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)