Esileht » Mitmesugust » Muusika »

Lipulaulu autori mälestusaasta Raplas

23.03.2005 | | Rubriik: Muusika

Raplas on käesolev aasta pühendatud isamaalise lipulaulu autorile Enn Võrgule. See algas 13. märtsil Rapla kirikus helilooja, koorijuhi ja organisti auks mälestustahvli avamisega ja kulmineerub 22. juulil samas Võrgu suurteose «Valvake» ettekandega.
Jumalateenistusel jutlustanud Nõo koguduse õpetaja Mart Jaanson kõneles Enn Võrgule mõeldes alandlikkusest kunstis. Kas kunst ja kunstnikud saavad üldse olla alandlikud, küsis kõneleja, ja arendas mõtet edasi. Elame nagu ikka veel romantismiajastu mõju all, mille ettekujutuse kohaselt kunstnik eristub tavalistest inimestest oma erakordsete võimete poolest.
Kunsti olemus
Kunsti peetakse kõneks teispoolsusega ja kunstnikku selle kõne täideviijaks. Selline suhtumine on aga vaid paarsada aastat vana, enne seda ei lubanud ühiskond kunstnikul – muusikul, näitlejal, maalijal – endast palju arvata. Ta oli käsitööline ja pidi seda arvestama. Alles 19. sajandil suhtumine tasapisi muutus, arvatavasti tänu Euroopa poliitilisele ja vaimsele murrangule pärast Prantsuse kodanlikku revolutsiooni ja Napoleoni sõdu. Kultuurisangari sümboliks sai 19. sajandi helilooja ja kunstifilosoof Richard Wagner, kes armastas end nimetada geeniuseks. See tähendab, kunsti ebamaine olemus justkui eeldaks kunstniku pidamist lihtinimesest paremaks.Aga et nii Vana Testament kui ka Uus Testament räägivad arvukates kirjakohtades, et Jumalale on meelepärane just alandlikkus, allaheitlikkus – esmane tingimus usuks ja teiste teenimiseks. Ja nüüd võib küsida: kuidas on lood kunstiga? Kas kunsti olemuses on kõrkus ja uhkus ja seetõttu konflikt Jumalaga või ei ole see mitte niimoodi?
Alandlikkus kõigepealt
Muusikaajaloos hästi tuntud geeniust Johann Sebastian Bachi ei saa kuidagi pidada uhkeks ega upsakaks. Kogu elu nägi ta vaeva, et kunstiga elatada ennast ja oma arvukat peret. Tema muusika erakordne väärtus avastati alles kolmveerand sajandit pärast tema surma, oma eluajal ei saanud tal ühiskonna suhtumise järgi tekkida küll illusiooni, et ta oleks midagi erilist.Bachi teatakse uskliku inimese ja loojana, kes pühendas oma ande eelkõige Jumalale. Aga me leiame enne ja ka pärast Bachi arvukalt teisi näiteid, mis panevad meid pigem arvama, et tõeline kunstnik ongi alandlik inimeste ja Jumala ees. Ka Wagner kirjutas hiljem ise peaaegu kristliku ooperi «Parsifal».Seega peamegi arvama, et tõeline kunst ja kunstnik on alandlikud nii Jumala kui ka inimeste ees, et tema anded ei ole tema enda teene, et tähtis ei ole tema kunstis, vaid kunstnik temas. See tõdemus muudab kunstniku aukartlikuks selle suhtes, kes selle kunstniku on temas loonud.
Oma koht muusikuna
On üks liik muusikat, mis on loomult avatud – kirikumuusika. Eriti ilmne on see kirikutes, mis asuvad riigist lahus ega ole jõukad. Sellises kirikus on muusikuks olemine armastus töö vastu ja kutsumus ning paljust loobumist ja alandlikkust.Eesti luterlik kirik on just niisugune kirik olnud ja Enn Võrk on olnud just seesugune alandlik muusik alandlikus kirikus, ütles Mart Jaanson eesti muusikust rääkides. Võrgu kohta muusikamuuseumis dokumente ja kirju lugedes sai ta ettekujutuse tasakaalukast, vähenõudlikust, kuid väärikast inimesest, kes teadis täpselt oma kohta muusikuna ja kunstnikuna ja oli võimeline üle saama sellest, kui tema loomingulist uhkust riivati või tema isikut ebaõiglaselt maha tallati.Mart Jaansoni avas jutluses paljude asjade mõistmise. Pärast jumalateenistus rääkis muusikateadlane Priit Kuusk ülevaatlikult Enn Võrgu elust. Mart Jaanson analüüsis huvitavalt ja põhjalikult laulu «Eesti lipp», mille loomisel ei ole Võrk Nõo pastori Martin Lipu kirjutatud sõnu tervenisti kasutanud.
Suurteose esmaettekanne
Suursündmuseks Eesti muusikaelus kujuneb Rapla XIII kirikumuusika festival avakontserdil esitatav Enn Võrgu oratooriumi «Valvake!» (Vigilate!) esmaettekanne Nargen Opera koori ja Tallinna kammerorkestri esituses.Teksti on kirjutanud helilooja ise, see põhineb Uue Testamendi kõige sündmusterohkematel lõikudel. Dirigent Tõnu Kaljuste, kes Raplas mälestuspäeval osales, ütles, et teist nii ulatuslikku eestikeelset oratooriumi pole. «Kui esimest korda partituuri lahti lõin, haaras mind teksti loomulik, siiras ja südamlik kõla. Selles heliseb eesti kogu alfabeet, mitte ainult vokaalid.»Oratooriumi esimese osa kandis Raplas 1956. a ette Võrk ise. 1970ndate algul, meenutas omaaegne Rapla koguduse koorijuht Tooni Leedjärv, oli noorusejulgust esitada ja juhatada Tallinna ja Rapla kooridega ning raadiokoori solistidega sama esimest osa Raplas ja Tallinnas. Tol ajal arvati, et teost ei esitata tervikuna kunagi ja kui esitatakse, on see tähenduslik…
Tiiu Luht

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)