Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Linnulennu-pilke Süüriale

18.06.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Jeesuse ristimise koht Jordani jõel, siin veenire ääres käivad turistid. Vastas on Iisrael.

Süüria on autokraatne maa ja seda on tunda mitmest pisiasjast, eriti toetudes nõukogude-kogemusele. Muidu lahked piirivalvurid jäigastuvad niipea, kui ülemus pea uksest välja pistab ja annab käsu meie bussi reisikohvrid lohistada läbi tollikontrolli. Alluv täidab ülemuse käsku, ehkki kedagi kotti avada ei kästa ja läbivalgustusaparaat puudub sootuks. Nii jääb reisijaile lihtsalt rõõm tarida oma kotte bussist valveputkasse ja jälle tagasi. Lõuad pidada ja edasi teenida nagu vahva sõdur Švejk!

Damaskuse kesklinna vaade ajaloomuuseumi pargist. Fotod: Juune Holvandus


Jordani jõe äärde, paika, kus Jeesust ristiti, on viimastel aastatel kerkinud selle sündmuse mälestuseks kirik. Peamine rahastaja olevat keegi jõukas vene päritolu ärimees.
Teede ääres, hotellides, linnatänavail, isegi kõrbekohvikus on üles riputatud arvukad riigilipud, uue ja vana presidendi pildid, isa ja poeg. Lahke ja isikupäratu näoga, tilluke vunts nina all, vaatab noor president üsna sõbralikult piltidelt alla.
Iisraeli pole olemas, on Palestiina
Süüria ajab jätkuvalt näoga minevikku vaatavat geopoliitikat. Nad ei tunnista Iisraeli riiki. Ühelt poolt pole seda üldse olemas, teisalt ei tohi selles olematus riigis ka viibida. Kui passis on mingigi märk Iisraeli külastamisest, hajub hetkega Süüria piirivalvurite tolerants. Ära tule! Muide, ka Iisraeli piiril võivad muidu viisavabad eestlased, Süüria sümbolitega passis, ülbete sõdur-neitsikute vahetumist oodata tundi kuus.
Koos Antiochia (Antiookia) linnaga Türgi koosseisu läinud Vahemere-äärne kild ei anna neile samuti rahu. Otsus tehti Prantsuse protektoraadi lõpuga viimaste poolt, sest sealne elanikkond oli juba 20. saj keskel peamiselt «türkmanid». Süürias trükitakse kaarte, mis ei vasta praegu kehtivale poliitilisele kaardile ja meenutab 80ndail Armeenia NSV külastust, kus tillukese liiduvabariigi piirid olid joonistatud kunagise Suur-Urartu mõõtu, mida saatis käeviibe Türgi suunas – vaadake meie Ararati mäge!

Emeriitõpetaja Jüri Raudsepp Damaskuse uhkes Umajjaadide mošees filmimas. Lõunamaal reisija vältimatu kaaslane on veepudel.
Kuuleb aramea keelt
Aramea keelt, mis oli selle maanurga lingua franca enne araabia keelt, räägitakse veel väikestes enklaavides. Linnulennult reisijale on ilmselt kõige kättesaadavam kogemus reisida Maaloulasse, 56 km Damaskusest, kus mägedes liivakivikalju-asula sees paikneb neljandast sajandist pärit tilluke klooster ja kus võib tänapäevalgi kuulda arameakeelset meieisapalvet. Internet teatab, et seal on tegu Uue Testamendi keelega. Kaasaegset aramea keelt kõneldakse Al-Jazirah’ piirkonnas ning süüria keel kõlab veel siin-seal liturgiliste tekstidena. Süüria näib keeleliselt justkui lapitekk.
Giid ütles, et 45% maa elanikkonnast saab elatist põllumajandusest ning et nad elavad üsna tagasihoidlikult, suurpere liikmed ise on põhiliseks abitööjõuks. Põlde, aiamaad ja inimesi neil töötamas näeb teede ääres Vahemere poole sõites palju ja tihti. Tänapäeva nn arenenud maade 5%ga võrreldes mõjub see vanamoodsana, kuid tähendab, et Süüria elanikel on lauale panna puhast, omamaist sööki, toodet, mida pole kasvatatud normide ja konkurentsi tingimustes.
Lambakarjad tee ääres ja üle tee minemas on samuti tavaline pilt. Autosid on vähem, silma hakkavad vanemad mudelid, isegi Nõukogude Liidus valmistatud Volgad ja Ladad, liiklus on palju hõredam kui Euroopas, vähemalt pooled liiklusvahendeist on veoautod. Kui juhtud lamba alla ajama, tuleb omanikuga asja klaarida. Kes on süüdi – kas hooletult loivav uimane karjus või kihutav auto? Nagu mehed omavahel kokku lepivad, nii jääb. Üpris tihti pidavat jääma süüdi karjus või koguni lammas ise, kuid diskussioon leiab aset tingimata. Suhtlema peab, põgenemist peetakse väga halvaks tooniks.

Legendaarse õilsa sultani Saladdini haud tema mausoleumis Damaskuses.
Damaskuses on rahulik
Süüria pealinnas Damaskuses, ehkki miljonilinnas, on väga rahulik ja meeldiv. Miski meenutab 70ndate Moskvat. Süürlased ei näi esitavat liigseid pretensioone elukvaliteedile. Nad on kuidagi avalad ja isegi usaldavad, Damaskuse turu kaupmehed aga ei püüa iga hinna eest midagi müüa. Jääb mulje, et sellel maal ei reguleeri inimestevahelisi suhteid ainult turg, vaid miski muu. Ametlik poliitika püüab vältida Süüria langemist absoluutsesse sõltuvusse rahvusvahelisest turismist. Mille arvelt see saavutatakse, jääb linnulennupilgu eest varju.
Söögikohtades on toit lihtne ja odav. Kohv aga on igal pool vapustavalt hea ja ergutab nagu topeltespresso. Kardemoni ja suhkru lisamaitse tõstavad seda esile. Damaskuse turu kaarte all võib osta meie mõistes väga soodsalt rõivaid, jalanõusid, helisalvestisi, tekke, vaipu, nõusid jpm.
Peatänavad on kaasaegsed, seevastu kõrvalisemad on idamaiselt räpased, üles kaevatud, et murra jalad. Katkisest torust voolab solk, linnud nokivad rämpsu, koputid ustel ei luba oletada nende taga midagi meeldivat.
Mošeed vahelduvad kirikutega, kesklinnas lõpeb kaugel linna taga algav tee, kus olevat kunagi kõndinud juba Pauluseks saanud Saulus. Nii revolutsioonilisi süürlasi vist ajaloos kuigi tihti ette ei tule, selle maa elanikud näivad hindavat pigem vanu, väljakujunenud harjumusi.
Süüria kristlased jagunevad
Antiookia Kalchedoni ortodoksid e kreeka ortodoksid moodustavad kuni 55% Süüria kristlikust elanikkonnast; melkiidid, armeenia katoliiklased, süüria katoliiklased, maronii­did, kaldealased ja ladinlased (ingl Latin) kokku moodustavad kuni 18% kristlastest; ülejäänud on kas Süüria Ortodoksi Kiriku või Armeenia Apostliku Kiriku liikmed, assüüria nestoriaanid või veel mõne väga väikese rühmituse esindajad.
Et islami pealetung tähendas sageli ka usku vahetanuile maksudest vabastamist, siis võisid endale lubada kristlaseks jääda vaid need, kel see majanduslikult võimalik oli. Ka tänapäeval kuuluvad paljud Süüria kristlased elanikkonna jõukama osa hulka.
Kristlaste arv on viimasel ajal kasvanud seoses Iraagi sündmustega, sealt on neid tulnud juurde pagulastena. Hoolimata sellest, et Süüria on läbi kogu oma ajaloo tundnud erinevaid usundeid ja olnud nende suhtes ka väga salliv, näitab ametlik statistika suure tõenäosusega muslimeid suuremal arvul võrreldes teistega. Islam domineerib, selles pole kahtlust. Väga veidralt mõjus kirikuteenri hirm – vilavad silmad ja värisevad käed, kui muslimist giid turistide küsimusi talle edastas. Siiski selgitas ta maale ikonostaasil ja muslim tunnistas, et miski selle päikese all pole isegi talle teada. Aga igatahes midagi nii ebaolulist, nagu kristlikud uskumused. 
Juune Holvandus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)