Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Linnukeele õpik, väga vajalik

04.03.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast, Ühiskond

«Looduse palve» autor Jüri Keskpaik oma kodutalus Läänemaal. Sirje Semm

«Tahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kui veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulsid.»
Nii algab Kreutzwald muinasjuttu «Kullaketrajad» ja me oleme harjunudki linnukeelest aru saamist muinasjutuks pidama.
Ornitoloogiateadlane, sookurgede rände uurija Jüri Kesk­paik oma raamatus «Looduse palve» avab meile selle muinasjutuvormeli täiesti tõelisena. Linnud on avanud talle oma keele ja mooduse suhelda ning ta kirjutab selgesti, et see pole kellelegi, kes siiralt soovib, võimatu.
Jüri Keskpaik on uurinud peamiselt lindude termoregulatsiooni ökofüsioloogiat, lennufüsioloogiat, tardund, rännet jm. Ta kasutas Eestis esimesena lindude uurimisel biotelemeetrilist meetodit. Nüüd selgitab ta, kuidas linnukeelest aru saamine käib.
Autor teeb tagasivaate 13. sajandisse pühale Franciscusele Assisist, kes suhtles metsloomade, lindude ja inimestega vahet tegemata ja linnud-loomad said aru tema keelest.
Noorele loodushuvilisele tundus see imeline, ta ei teadnud veel, et linnuriik võib inimese üsna kergesti omaks võtta, kui inimene suhtub neisse võrdse eluaustusega kui Jumala loodud elavaisse olendeisse, kui inimene mõistab, et kõik elav allub loodusõiguse seadusele, õigusele elada, süüa, paljuneda, armastada, olla õnnelik, isegi siis, kui ta annab oma elu kellegi tugevama heaks, nagu ju ka linnuriigis näha saab.
Osa linde tarvitab toiduks väiksemaid. Aga mitte kunagi ei tapa nad kiusu ega lõbu pärast, rohkem kui elusolemiseks tarvilik. Niisugusele järeldusele on Jüri Keskpaik elupikku tulnud ja seda võib ta nüüd edasi anda.
1980. aastatel hakkas ta märkama, et saab sisekaemuses juba paar päeva ette teavet, mida linnud tegema hakkavad: kas saabuma, parvedesse kogunema, enne rännet end rohkem toitma, ära lendama. Teadlasena soovis ta kaemusi kontrollida ja neile ratsionaalseid selgitusi leida. Sisekaemus osutus õigeks, talle oli tehtud kingitus – võime looduse biorütme tajuda ja saada teavet nende kohta, keda uuris, hoidis ja armastas. Ka selgitused tulid. Lindude bioväli, energeetika – kõik avanes ja sai tuttavaks.
Oma maakodu lindudega huvitavaid sõbrustamisi kirjeldab ta soojalt, haaravalt. Kui saad, aita loodust, kus on võimalik, kuid sellega liialdades võib neile ka kahju teha, ütleb kogenud linnumees. Teemat arendatakse edasi metsameestele ja jahimeestele mõeldes, kes ka peaksid suhtuma teadlikult loodusse kui tervikusse, mitte üksnes pidama silmas lasu täpsust. Peaks looma teadlikult elulaigu, mis järjest kasvaks ja täieneks, arvab ta.
Jüri Keskpaik näeb, kuidas linnalapsed kasvavad, nähes paremal juhul looduses vaid kaunist pilti, kuid ei tea, kuidas ökoloogilised kooslused koos elavad, kes mida mõjutab ja kui peen ning tark peab inimese sekkumine olema. Mõnikord ongi parem seda mitte teha, isegi niita mitte. Võsa ja niitmata alad on lindudele eluks vajalikumad kui hooldatud, niidetud alad.
Kolmkümmend aastat looduses õpetab palju, selgus saabub mõnikord ootamatult, mõnikord tulevad teadvusse selged vastused inimese küsimustele. Kaob küsimus, kes ikkagi neid vastuseid annab. …ja see Keegi astus kord ka minu ette. Ühtäkki öösel … hakkasin läbi une kuulma vaikset kõnet, mis kerkis kusagilt minu hinge sügavusest, igatahes mitte peas ega huultel …
«Looduse palve» on hinnaline kingitus kõigile lugejaile. Loodusetunnetus on veel paljudes Eestimaa inimestes sügaval sees, igatsus loodusega taas kontakti saada, sest loodus on ainus, mis inimkultuuri löödud haavad, mõttetusetunde suudab siluda. Aga peab uuesti leidma tee selle juurde, mis meie esivanemaile oli veel hiljuti loomulik. Niisugused raamatud on heaks juhiks tagasiteel Elu juurde. Sarnasena meenub veel Aili Palju raamat «Need päevad on minu».
Juune Holvandus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)