Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Liive Koppel on meelevaldne kirikuehitaja kunstis

12.02.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Liive80_0091

Kristlik kunstnik Liive Koppel tähistab 80. sünnipäeva ja valib maale isikunäituse jaoks Tartu ülikooli raamatukogus. Näitus jääb avatuks 8. aprillini. Rita Puidet

Issand on kinkinud Liive Koppelile erilise ande, millega ta jätkuvalt iga päev inimesi teenib. 4. veebruaril sai tal eluaastaid 80. Laupäeval avas ta suure juubeli puhul Tartus ülikooli raamatukogus isikunäituse.

Paljud tunnevad seda kena ja armast inimest. Olgu siis isiklikult või tema maalide või sõna kaudu. Sõnugi ei kasuta ta kuidagi möödaminnes, vaid austusega, mõttega. Võiks öelda, et neis kajastub elukogemus, sest aastatega on seda ju kogunenud. Kuulama paneb Liive ennast küll, oma maale vaatama ka, kuigi ta ise sõnab, et on pigem igavene teine, käib vaikselt kellegi järel ega tüki esile.

Imäpiimäga sisse nutsutõt
Vaatame Liive sünnipäeval tema maale kunstniku armsas kodus Tartu äärelinnas. Neid on seinte ääres poolsada, pooled maalidest rändavad paari päeva pärast raamatukokku näitusele. Valiku tegemine on kunstnikule raske. Ootan tulemust põnevusega, sest peale maastiku on tema pintsli alt välja tulnud ka linnavaateid. Ühte ma juba tean, Liive tütar on lubanud näitusele panna oma portree. Ema sünnipäeva puhul on ta Inglismaalt kodumaale tulnud ja aitab näitust korraldada.
Kõneleme kunstnikuga Looja suurest õnnistusest, Liive ellu kaasa antud andest. See anne ei küsi vanusest ja täidab kõik Liive päevad ja hetked ning kestab üle elu. Kaunid maalid on rännanud kellegi koju ja mõjutavad omanike hinge. Enamasti on neil maastik, avatud panoraam. Maastikumaalis on ta kodus, selles on koduse Võromaa hõngu, lõhna ja värve, mida Liive on lapsepõlves kogenud. „Võro keeles on ütlus „kogu taa ilo om imäpiimäga sisse nutsutõt“,“ ütleb Liive.
Lapsepõlvekodus olid loomad ja linnud, heinamaa, nagu Lutsu „Kevades“ ütleb Arno Tali. Heinamaa pakkus palju avastamisrõõmu: seal olid kassikäpad ja kullerkupud, tulikad ja kellukad. Koos aasta noorema õega korjas ta neid peotäite kaupa ja tõi koju. Ema siis tutvustas, mis nimi ühel või teisel lillel on. Liive ütleb, et Jumal ise õpetas teda loodust vaatlema. Viis aastat vanem vend märkas ümbritsevast muud, oli rohkem praktilise meelega. Aga Liive viitab Fred Jüssile, kes tema sõnul on suisa sündinud selleks, et loodu(s)t endasse ammutada ja kogutut siis teistega jagada.
„Minu maalid on südamest tulnud ja loodetavasti liigutavad kedagi,“ näitab ta suurele maastikumaalile, mis oli Tartu kunstnike aastalõpunäitusel. See jäi näitusel kellelegi hinge, tundmatu otsis kunstniku üles ja ootab nüüd aega, kui võib selle oma koju viia.

Komponeerib detaile
Liive elul ja maalidel on palju ühist. Kui värvikirev halli uttu mattunud sügis on tema lemmikaeg, siis pole kunstniku elugi üksluine. Ikka on sellel üllas eesmärk ja järgmise käänaku taga uus perspektiiv. Teekond jätkub kogu aeg ja pakub avastamist. Liive jalutab ikka, fotoaparaat kaasas, ja pildistab, et looduse motiive jäädvustada.
„Elamus on küll hinges, aga teinekord jääb pilt muidu vaeseks, motiive peab olema. Rütmi saab sättida, aga detaile on vaja komponeerida,“ selgitab ta. Sagedasti sekkub ta aga nähtud pilti vägivaldselt ja ehitab kuskile kirikutorni. Olgu see kuitahes väikene, aga vaatajale on sõnum edasi antud. Nii võib öelda, et Liive Koppel on meie kõige suurem kirikuehitaja. Igale pildile muidugi torni ei pane, aga panoraamile küll.
Töötanud kunstiõpetajana, sai Liive ühel hommikupalvusel nägemuse, et tuleb avada lastele kristlik kunstistuudio. See oli Võru päevil aastal 1997 ja stuudio nimeks sai Krisepto. Viis aastat hiljem kolis ta Tartusse ja hakkas lastega töötama, alul metodisti kirikus, hiljem Pauluse koguduse juures. Sellest aastast ta enam lastega ei tegele. Pedagoogistaaži sai umbkaudu 30 aastat. „Igal asjal on oma algus ja ots. Kui sa jõuad raugaikka, küsi endalt, kas suudad seda teha. Enne olin eakas, nüüd olen raugaeas,“ on Liivel põhjendus varuks.
Kunstnik tõdeb, et tõele näkku vaadates on elu karm. Läbi on tulnud minna mõnestki karmist katsumusest. Elu kevade poole enam tagasi ei keera, aga ka praegust elusügist tuleb nautida. „Olen iga päeva ja elatud hetke eest tänulik, see on Jumala kingitus,“ sõnab kunstnik.

Teekond jätkub
Liive on hea näide tunnistavast kristlasest. Paljud tõenäoliselt ei tea, et ta on karismaatilise osaduskiriku preester ning teeninud Võru ja Tartu kogudust. Liive on õppinud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja piiblikoolis ning juhib Tartu Pauluse koguduses piibli- ja palvetundi. Ta räägib, kuidas Tartusse sattus, kuidas käis pühapäevahommikuti Taaralinna kirikutes end laadimas, et pärastlõunal ise teenistust pidada.
Ta meenutab, kuidas teda läbis niisugune tunne, nagu oleks Jeesus Pauluse kirikus samba taga seisnud ja teda oodanud. Läks nii, et ta käis luteri kirikus leeris ja sai koguduseliikmeks. Mitu head aastat veab ta nüüd koguduses esmaspäeviti piibli- ja palvetundi. Oma aja võtab ettevalmistamine, et siis paarikümne inimesega piibliteemadel arutleda.
Neljapäeviti on aga koguduses palvus Taizé lauludega. Liive läheb kirikusse poolteist tundi enne palvust ja seab altari korda. Nii ei ole tal jätkuvalt kohustustest puudust. Elu ees aukartust tundes ütleb ta, et tänulikkusest tulevad pisarad silma.
Rita Puidet

Liive Koppel
Sündinud 4. veebruaril 1940 Võrumaal, seal kasvanud ja koolis käinud.
1957–1962 õpetasid Harri Pudersell, Alfred Kongo ja Kaljo Polli talle maalimist Tartus Kujutava Kunsti Koolis. Villu Tootsi õpilasena kuulub Eesti Kalligraafide Koondisse.
On olnud kunstiõpetaja kolmes üldhariduskoolis, asutanud Võrus Krisepto kunstistuudio ja õpetanud lapsi Tartu Pauluse koguduses.
Õppinud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.
Näitustel esinenud järjepidevalt alates 1967. aastast. Lisaks esinemistele Eestimaal on tal olnud näitusi Soomes, Rootsis, Saksamaal, Lätis ja Venemaal.
Kuulub Eesti Maalikunstnike Liitu ja Tartu Kunstnike Liitu.
On poja ja tütre ema.
Pälvinud möödunud aastal EELK aukirja.

Pildigalerii:

Liive_maal_0095

Ka maalilt „Pilvede all“ leiab tähelepanelik vaataja metsade vahelt kirikutorni.

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)