Esileht » Arvamused » Kolumn »

Liikudes sündinud mõtted

29.10.2014 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Aeg-ajalt on mulle tundunud, et olen usundiõpetusest kirjutanud nõnda palju, et sellest jätkub kuhjaga elu lõpuni. Siiski sundis eelmise nädala kolmapäeval toimunud usundiõpetajate iga-aastane konverents, mis seekord kandis pealkirja «Elatud usk ja usundiõpetus» (vt ka 1. lk Kätlin Liimetsa artiklit «Usundiõpetajad pidasid bussikonverentsi»), sellel teemal veel kord mõtteid mõlgutama.
Ühelt poolt inspireeris konverentsi ebatavaline vorm: ettekandeid peeti bussis, sõites Tartust esmalt Kuremäe kloostrisse, sealt Rannamõisa püha tamme juurde, edasi Kallaste vanausuliste kirikusse ja viimaks Tartusse tagasi. Teisalt mõjutas mu otsust kindlasti asjaolu, et sain ühe viimasel ajal õpetamisel tekkinud probleemi enda jaoks selgemaks mõelda.
Olen olnud seda meelt, et liikudes, nii liiklusvahendis kui omal jalal, tekivad head mõtted. Minu kodukooli Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer käis aastaid tööle Võrust ning positiivse poolena tõi ta esile, et hommikul ja õhtul on tal umbes tund aega mõtlemiseks.
Ise olen tähele pannud, et õhtuse jooksuringi ajal tuleb tavaliselt vähemalt üks kaalumist väärt mõte. Olen kaardil jälginud ka apostel Pauluse reise ning usun, et nii mõnegi tema kirja põhisisu sündis rännates. Ning lõppude lõpuks sai Paulus (tookord siis veel Saulus) oma elu muutva ilmutuse just reisil olles.
Dünaamiline ja muutuv, nagu olid usundiõpetuse konverentsil bussiaknast mööda vilksatanud maastikud, on ka tänane maailm. Kas me leiame sellise maailma seletamiseks ja selles toimetulekuks pühakirjast ja traditsioonist juba kindlad vastused või peaksime kogu aeg liigume pühakirjas öeldu täielikuma mõistmise poole, on vahva dilemma, mille lahenduseks usundiõpetajate ratastel konverents mõlemale seisukohale tõlgendusruumi jättis.
Peatustes kloostris, kirikus ja püha puu juures domineerisid pigem juba fikseerunud kindlad seisukohad, liikudes räägiti enam avatusest uutele mõttesuundadele.
Mõne aja eest eesti keeles ilmunud «Teoloogia» autor David F. Ford räägib parima teoloogia olemusse kuuluvast neljast elemendist: targast ja loovast mineviku taaselustamisest, targast ja loovast suhestumisest Jumala kiriku ja maailmaga, targast ja loovast mõtlemisest ning targast ja loovast väljendusviisist.
Mulle näib, et bussikonverentsil olid esindatud kõik nimetatud elemendid. Oli ju üheks teemaks traditsioone rõhutavate usundite ja kirikute sõnumi tänapäeva toomine.Bussiettekannetes rääkisid tänapäevaste inimeste usust, religiooni ja looduse seotusest ja elatud usu mõjust usundiõpetusele Eesti parimad asjatundjad ja seda kõike tehti lihtsas ning arusaadavas keeles.
Lisaks üldisele silmaringi värskendamisele sain mõelda ka ühele isiklikule õpetamise probleemile. Nimelt olen paaril viimasel aastal tajunud, et õpilaste suhtumine religiooni oli muutunud mängulisemaks. Õpilased õpivad, analüüsivad ja arvustavad mu tundides religioone küll innu ja hasardiga, kuid teevad seda kõike minu arvates pisut liiga teoreetiliselt, nagu polekski religioonil suurt seost eluga.
Mõnda aega arvasin, et ma ei taju õpilaste suhtumist õigesti, kuid konverentsil hakkasin mõtlema, et asi võib olla ka minu pisut muutunud õpetusviisis. Nimelt pärast seda, kui mõned aastad tagasi alustati kirikute öödega, kus ühel kevadisel õhtul on kõigil soovijatel võimalus külastada erinevaid jumalakodasid, vähendasin oma tundides visiite kirikutesse ja erinevate usundite esindajate tundidesse kutsumist.
Asendasin need piltide, videolugude ja tekstidega. Arvestasin, et kirikute ööl soovitan oma õpilastel niikuinii Tartu kirikuid külastada. Kuna otseseid kokkupuuteid elava usuga jäi tundides vähemaks, siis võiski religioon muutuda õpilastele teoreetilisemaks ja mängulisemaks.
Kui rääkida üldisemalt usundiõpetuse positsioonist koolis, tundub mulle, et mitmel pool toimunud ja toimuvate koolivõrgu reformidega on usundiõpetusel jällegi pisut paremad võimalused kujuneda loomulikuks osaks koolis. Paljudes põhikoolides püütakse kujundada tihedamat sidet kogukonnaga. Kui kogukonnas on olemas religioosse ühenduse mõju, siis on loomulik selle kajastumine ka koolis.
Teiseks pole usundiõpetusele sugugi halb ka riigigümnaasiumide teke. Paljude paralleelklassidega gümnaasiumis on lihtsam moodustada teemast huvitatud õpilaste gruppe ning usundiõpetusel on pädeva õpetajaga head eeldused kujuneda õppekava endastmõistetavaks osaks.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)