Esileht » Arvamused » Arvamus »

Liigume valguse poole

12.01.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Põhjala inimene on harjunud piskuga. Hommikul päevategudele rutates võime rõõmu tunda, et taevakaar on heledam kui veel nädalapäevad tagasi. Juba vanarahvas teadis, et jõuluperioodi lõpetavast kolmekuningapäevast läheb päev kukesammu võrra pikemaks. Kellel silmad looduses toimuva jaoks, märkab, et iga järgnev päev toob pimedusse valgust juurde.   
Ilmastikuolud ja euro tulek, need olid kaks konkurentsitut uue aasta esimesse nädalasse pitseri vajutanud teemat.
Nädalavahetuse plusskraadid muutsid teed libedaks ja tänaval liikujad tasakaalu säilitamist harjutavateks köieltantsijateks, kel lisamureks katustelt allarulluvad lumelaviinid. Nii sünoptikute ennustused kui vanarahvatarkus kinnitab, et egas sellega talvekatsumused päädi. Taliharjast kevadesse viib veel pikk tee. Mall Hiiemäe kirjutab raamatus «Pühad ja argised ajad rahvakalendris», et Eesti klimaatiline ekstreempunkt jääb veebruari: «Minevikus vanasõnadeks vormunud hinnangutes on Põhja-Eestis talvekeskmeks tõnisepäev 17. I («talve selg murtud»), Lääne-Eestis paavlipäev 25. I («pragu meresse»), Lõuna-Eestis küünlapäev 2. II («külma süda lõhki»).»
Ametnikud saavad rõõmustada, et rahvusvaluuta väljavahetamine on kulgenud valutult. Sellel nädalal saame veel kroonide eest ostelda. Eurošokk jäi tulemata, kuigi harjumisperiood võtab mõned kuud aega, teatavad vaatlejad optimistlikult. Eesmärgiks pole mõõta Eesti kodaniku meeleolukõikumist, mis seotud oma raha kadumisega. Isiklikult tunnen eurot maksevahendina kasutades, et tegemist on nagu võõrkeeles rääkimisega, kus pead teabe edasiandmiseks ja vastuvõtmiseks aju maksimaalselt pingutama. Ja ikka olen toidupoes nagu ullike, kes süüdimatult ostukorvi head-paremat täis laob, andmata aru, mis kraam kokku maksma läheb. Eesti kroonides.
Liina Raudvassar

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)