Esileht » Arvamused » Arvamus »

Liiga palju ausust

12.06.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Vahel jääb mõni suhteliselt juhuslik ajalehelause mitmeks päevaks pähe kummitama.
Nii oli see viimase Postimehe nädalalõpulisa Arteriga, kus ajakirjanik Valner Valme nimetas Tõnu Õnnepalu küsitledes Eestit luterlikuks maaks. Veelgi otsekohesem oli Arteri reklaam Postimehe esilehel: Eile jõudis poodidesse Tõnu Õnnepalu pihtimusteraamat, mis oma aususega võib osale luterlastest lugejaile talumatu olla. Ehkki ma tutvustatavat raamatut veel lugenud ei ole, jäin ajalehes toodud väidete üle mõtlema.
Esimene mõte oli see, et muidugi ei ole Eesti luterlik maa. Hiljutiste andmete põhjal on EELKs hingi umbes 210 000, rahvaloenduse andmetel tunnistas end luterlaseks pisut üle 150 000 inimese. Samuti ei saa üldistada luterluse ajaloolist mõju. Küllap on õigus teoloogiadoktor Toomas Paulil, kui ta mõne aasta taguses intervjuus ütles: Kui meil on midagi säilinud luterlikust pärandist, siis on selleks rõhutatud individualism.
Teisalt hakkasin mõtlema väite üle, nagu võiks mõni raamat aususe tõttu luterlasele talumatu olla. Selline väide eeldab kiriku silmakirjalikkust: valjusti õpetatakse küll ausust, kuid teatud ebameeldivate probleemide ja teemade käsitlust välditakse. Väikekodanlust ja võltsvagadust kirikutes aeg-ajalt tõesti esineb, kuid kas on see häirivalt domineerivaks muutunud? Minu meelest küll mitte.
See, et teatud küsimuste puhul diskussioon kirikus kuigi aktiivne ei ole, tuleneb lihtsalt kiriku ressursi piiratusest – inimesed upuvad töösse ning kõigeks ei jätku lihtsalt aega. Samas on kirik tänulik iga terava teemapüstituse eest, kui see on aus ning südamevalust kantud.
Kurvaks tegi arusaam, et tuntud kirjaniku raamatu tutvustamisel peeti heaks tooniks kirikule möödaminnes paras nätakas anda ning kuuldus lahti lasta, et seekord on kristlastele aususe poolest midagi liiga vänget ilmunud. Levivad ju usuasjade kohta esitatud kuulujutud kiiresti ning tavaliselt neid ka usutakse. Üks minu kooli õpilane uuris hiljuti kristlaste suhtumist Potteri lugudesse ning pidi vastupidiselt oma ootusele üllatuseks tõdema, et enamikule kristlastest need raamatud meeldivad, vaid üksikud olid nende vastu.
Õnneks pole ühiskonnas valdavad kirikut pelgalt poksikotina kasutavad meeleolud. Sümpaatne oli möödunud nädalal lugeda riigikogulase Andres Tarandi ettepanekut, et tulevastel valimistel üksteise tõrvamiseks kulutatavad summad võiks üle kanda hoopis Tallinna Püha Vaimu kiriku torni taastamiseks.
Toomas Jürgenstei

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)