Esileht » Arvamused » Arvamus »

Lihula õppetunnid

08.09.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Lihula surnuaiale püstitatud II maailmasõjas Saksa mundris võidelnud eestlaste mälestusmärgi teisaldamine vabariigi valitsuse korralduse alusel möödunud neljapäeval on tõusnud Eesti avalikkuses peamiseks väitlusteemaks. Vähemalt kui jälgida erinevaid meediakanaleid. Ja kui kõrvale jätta peamine välisuudis – kohutav tragöödia Beslani pantvangikriisi näol.
II maailmasõja sündmustik ja eestlaste osalemine selles on valus väljakutse meie ajalooteadvusele. Seda eriti tänases globaalses maailmas, kus natsismile vahetult sõja järel antud hukkamõistev hinnang on enesestmõistetav; kus aga sugugi nii enesestmõistetav pole kommunismi kuritegelikkus, mida pole ka rahvusvaheliselt hukka mõistetud.
Eestlasi võitles 1940ndatel aastatel mõlemal poolel rinnet. Seda paljudel juhtudel vabatahtlikult, kuid veel enamatel juhtudel sunniviisiliselt.
Enamikul puhkudest ei lõppenud see sõda osavõtnute jaoks kunagi. Mälestused ja haavad jäid. Nagu Lihula sündmustik selgelt näitab, ei ole maailmasõda ka meie nooremate põlvkondade jaoks veel lõppenud, kuigi relvad on ammu vaikinud. Osade vaatlejate hinnangul tärisevad aga juba uue maailmasõja relvad, seda terrorismivastase sõja raames.
Ilmselt saamegi II maailmasõja sündmustele meie ajaloomõistmise jaoks selge joone alla tõmmata alles siis, kui üheselt selge hukkamõist on osaks saanud mõlemale totalitaarsele suurjõule, kes selles omavahel karvupidi kokku läksid: kommunismile ja natsionaalsotsialismile või fašismile.
Ning kui ka rahvusvahelises mastaabis on piisavalt selgitustööd tehtud selles, et tollal nagu tänagi, ei kehti vaid mustvalged skeemid. Et ühe või teise totalitaarse suurjõu vägedes võidelnute eesmärgiks ei tarvitsenud sugugi olla võitlus selle suurjõu ega totalitaarsuse eest. Vaid et ses võitluses oli suur annus noortele meestele omast idealismi ja taotlust taastada kaotatud omariiklus. Või siis püüdlust pääseda võõralt maalt koju tagasi.
Tõsi ta on – võitlus koju tagasi pääsemiseks tõi kaasa ka pika okupatsiooni. Ja võõras mundris kodumaa kaitsmine ei toonud kaasa oma riigi taastamist.
Kuid ajalooline tarkus on ikka ja alati tagantjärele tarkus. Ja võitlemine surnuaial ning mälestusmärkide teisaldamine ei tarvitse aidata seda tarkust saavutada.
Jumala abiga tuleb aga püüda seda tarkust taga ajada, et mineviku kogemused aitaksid liikuda homsesse, mitte ei hoiaks meid kinni eilses.

Tauno Teder

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)