Lihtne soov uueks aastaks
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 26. detsember 2007 Nr 52 /
Jõulupühad on sedakorda möödas. Olen vahel kadestanud neid õigeusklikke, kes veel vana, Juliuse kalendrit järgivad. Mulle tundub, et neil on võimalus pühitseda jõulupühi rahulikumalt – ilma välise surveta tarbimiseks, ilma kõrgendatud ootusteta, ilma ühiskonna pingsa tähelepanuta jne. Ka Eesti Kirikute Nõukogu jõululäkitus viitas tänavu jõulusaginast üleoleku vajadusele: «Ärgem siis laskem välisel siginal-saginal lämmatada rahu ja rõõmu, mida pakutakse meile lihtsas jõulusõnumis. Laseme sel jõuda oma südameisse ja kodudesse, lähisuhetesse sõprade ja ligimestega.»
Teise märksõnana noppisin EKNi läkitusest välja jõulusõnumi lihtsuse rõhutamise. Religiooniga seotud asjadest kõneldes ongi sageli oluliseks märksõnaks lihtsus. Clive S. Lewise kuulus ristiusku seletav raamat on «Lihtsalt kristlus», Eesti ühe ägedama ateisti Ervin Õunapuu film kannab pealkirja «Lihtsad küsimused». Muljetäratava intellektuaalse lihtsusega võtab püha Patrick kokku kolmainsuse seletused ja püha Franciscus armastab südamliku lihtsusega kogu Jumala loomingut.
Lihtsus on religioossetes teemades võluv ja mõjuv, kuid küllap tuleb lihtsust rõhutavale lähenemisele vastukaaluks aeg-ajalt toonitada ka sellise käsitluse ohtu, näiteks Murphy seadust, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused, või kuulsa usumehe Jan Husi ohet «O sancta simplicitas» (oh püha lihtsameelsus), kui vihane naine tema tuleriidale puid lisas. Küllap on tänagi kõigil kirjeldatud lihtsuse vormidel oma osa kirikus olemas.
EELK peapiiskop Andres Põder on välja kuulutanud ristimise teema-aasta «Uue elu allikale».
Mulle tundub, et see on väga hästi valitud teema, mis peletab juba eos eemale vaimulikurüü tikandi või värviga seotud küsimused, mis kirikut rahvast vaid eemale viivad. Ristimine on kiriku õpetuses midagi keskset ja niisugused usulised küsimused puudatavad eriti usulisi otsijaid. Kooliõpilased küsivad minult vahel praktiliste usuasjade kohta ja suures ülekaalus on küsimused ristimisest. Tunnistan, et kahjuks on küsitud ka ristimisvee mahapesemise võimalikkuse kohta.
Mulle tundub, et ristimisteema käsitlemise raamiks sobiks hästi eespool kirjeldatud mitmekesine lihtsus, kus kõlaksid intellektuaalsed, traditsioonilised, skeptilised ja kogemuslikud argumendid. Selle teema õnnistusrikas käsitlemine võiks olla ilus soov kirikule uueks aastaks.
Toomas Jürgenstein
