Esileht » Arvamused » Kolumn »

Lihtne soov uueks aastaks

26.12.2007 | | Rubriik: Kolumn

Jõulupühad on sedakorda möödas. Olen vahel kadestanud neid õigeusklikke, kes veel vana, Juliuse kalendrit järgivad. Mulle tundub, et neil on võimalus pühitseda jõulupühi rahulikumalt – ilma välise surveta tarbimiseks, ilma kõrgendatud ootusteta, ilma ühiskonna pingsa tähelepanuta jne. Ka Eesti Kirikute Nõukogu jõululäkitus viitas tänavu jõulusaginast üleoleku vajadusele: «Ärgem siis laskem välisel siginal-saginal lämmatada rahu ja rõõmu, mida pakutakse meile lihtsas jõulusõnumis. Laseme sel jõuda oma südameisse ja kodudesse, lähisuhetesse sõprade ja ligimestega.»

Teise märksõnana noppisin EKNi läkitusest välja jõulusõnumi lihtsuse rõhutamise. Religiooniga seotud asjadest kõneldes ongi sageli oluliseks märksõnaks lihtsus. Clive S. Lewise kuulus ristiusku seletav raamat on «Lihtsalt kristlus», Eesti ühe ägedama ateisti Ervin Õunapuu film kannab pealkirja «Lihtsad küsimused». Muljetäratava intellektuaalse lihtsusega võtab püha Patrick kokku kolmainsuse seletused ja püha Franciscus armastab südamliku lihtsusega kogu Jumala loomingut.
Lihtsus on religioossetes teemades võluv ja mõjuv, kuid küllap tuleb lihtsust rõhutavale lähenemisele vastukaaluks aeg-ajalt toonitada ka sellise käsitluse ohtu, näiteks Murphy seadust, et igal keerulisel probleemil on olemas lihtsad, kergesti mõistetavad valed vastused, või kuulsa usumehe Jan Husi ohet «O sancta simplicitas» (oh püha lihtsameelsus), kui vihane naine tema tuleriidale puid lisas. Küllap on tänagi kõigil kirjeldatud lihtsuse vormidel oma osa kirikus olemas.
EELK peapiiskop Andres Põder on välja kuulutanud ristimise teema-aasta «Uue elu allikale».
Mulle tundub, et see on väga hästi valitud teema, mis peletab juba eos eemale vaimulikurüü tikandi või värviga seotud küsimused, mis kirikut rahvast vaid eemale viivad. Ristimine on kiriku õpetuses midagi keskset ja niisugused usulised küsimused puudatavad eriti usulisi otsijaid. Kooliõpilased küsivad minult vahel praktiliste usuasjade kohta ja suures ülekaalus on küsimused ristimisest. Tunnistan, et kahjuks on küsitud ka ristimisvee mahapesemise võimalikkuse kohta.    
Mulle tundub, et ristimisteema käsitlemise raamiks sobiks hästi eespool kirjeldatud mitmekesine lihtsus, kus kõlaksid intellektuaalsed, traditsioonilised, skeptilised ja kogemuslikud argumendid. Selle teema õnnistusrikas käsitlemine võiks olla ilus soov kirikule uueks aastaks.

Image
Toomas Jürgenstein 

5 Kommentaari artiklile “Lihtne soov uueks aastaks”

  1. Michael ütleb:

    Lugupeetud proua!Kui soovite seda inimest parandada, ei saa seda teha teda siunates. kas keegi on õpetanud talle armastust? Sellist tingimusteta, kus ei nõuta vastukaupa? Kas keegi on talt rahulikult pärinud, mida ta ise oma teost arvab? Peks ja sõim ei ole meele parandajad. Inimene paraneb siis, kui tema sisemusestoimub muutus. Millist õppetundi selleks vaja on?Kes teab?Eks ka südamest tulev palve aitab ligimest äratada? Kõike head Teile!

  2. Harri Kingo ütleb:

    Kes saaks Teile vastust anda, teadmata ja tundmata olusid, inimesi, sündmusi. Seepärast võiksite mõelda, kas oma isiklike probleemide – rohkem küll emotsioonide – siia kirjutamine on üldse tark tegu.

  3. Harri Kingo ütleb:

    Ma ei ta aga… kas ristimise teema on see esmane, vajalikeim, arusaadavaim ja lihtsaim, mida üldse ette võtta ja seletama hakata? Peaks alustama päris algusest. Ja kõige lähem, mõistetavam, arusaadavam inimesele on seletamine, mis on elus hea, kust uskliku jaoks lähevad headuse piirid ja kuidas neid näha ja järgida. Sest headus on meie ühiskonnas varsti juba saamas samaseks valimatu egoismiga. Vajab selgitamist, et headus pole sageli see, mis meile meeldib. Siit hargnevad teemad armastuse ja teenimise, kohustuste ja vastutuse juurde – avaramalt isikliku, kuid ka sotsiaalse temaatika juurde. Ja seda kõike on võimalik elust võetud näidetega lahti kirjutada. Sellest ka saadakse aru, sest headus on reaalne ja igaühe vajadus – pole selles võhikuid. Kui ka head ei sudeta palju teha – seda vastu võtta oskab igaüks.

    Aga ristimine… kas saab olla kindel, et ristjad ja risttitud ikka ise täielikult mõistavad seda müsteeriumit? Ja kui ei mõista – kuidas seda seletada inimestele, kes kiriku all mõistavad maja ja ristimise all vee pähe tilgutamist?

    Alustaks algusest – elulisest, lihtsalt, järgitavast, vajalikust – headusest.

    Aga ma vist jäin selle mõttega hiljaks…

  4. Ristija ütleb:

    Ei sel ristimisel pole suurt kunsti midagi – rist tuleb küll tavaliselt ise kaasa võtta, naelad leiab õpetaja kohapeal.

  5. marike ütleb:

    Minu mees arvab, et tema ema on usklik. aNDKE ANDEKS AGA KAS USKLIKUD REEDAVAD JA HÜLGAVAD OMA LAPSI. oN SEE TÕESTI NII !!! oLEN USUS VÄGA PETTUNUD, KUID TEAN, MIDA ISE TUNNEN. mUL ON OMA SUHE USUGA JA SELLE KAITSEGA. sEE ON MINU ENDA SUHE. oMA ÄMMA MA EI USU JA TEDA EI TUNNISTA. mU LAPSED, EHK TA LAPSELAPSED ON JUBA TÄISKASVANUD ( TÜTAR 25 AASTAT VANA JA POEG 22 AASTAT VANA). tA POLE NEIST HUVI TUNDNUD SIIAMAANI (NENDE ELUST-OLUST).kAS SEE ONGI USK??? mA ÜTLEN, ET SEE ON KOLE JA HÄBI SELLELE NAISELE rAPLA KIRIKU KOGUKONNAS!!! kASVATAGE OMA KOGUDUSELE VÄÄRILISI INIMESI. eRALDAGE SAATANAD OMA LIIKMETE SEast. See on Rapla kogudusele.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)