Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Ligimese toetamine kriisi keskel

08.04.2020 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond

Keset aega, kus enamik maailmast on haaratud kriisiolukorda, tajume ümbritsevas mõndagi uut ja erakordset. Saame aru, et meile allumatute jõudude ees oleme ühtviisi väikesed. Toimuv on tundmatu kõigile. Olukorra uudsus esitab aga väljakutseid igapäevaseks kristlikuks teenimiseks. Armastuse väljendamine sõnas ja teos saab tavalisest veelgi teravama tähenduse. 

Julgen öelda, et kriisis kellegi kõrval seismine on üks parimaid võimalusi ligimesearmastuse näitamiseks. Teise inimese toetamiseks ei pea tingimata olema vaimulik, hingehoidja või psühhoterapeut. Oma pereliikme, sõbra või naabrini võime läbi isikliku sideme jõuda palju sügavamal tasandil kui ükski eelmainitud professionaalidest. Selle vundamendiks vajame kristlikku hoolt, soovi panustada oma aega teise inimesse ning julgust olla väga lähedal ka rasketele küsimustele ning mõtetele. 

Ligimese aitamine algab iseendast. Kui kõik on korraga kriisis, on tugevamad need, kes on maksimaalselt töötanud läbi iseenda tunded. Taipamata, mis toimub meis endis, ei saa meilt tulev abi mõjuda usutavalt ning teinekord võib hea algatus lõppeda hoopis suurema kahjuga. Ebakindlusest kipub meie toetusesse lipsama liigne õpetuste jagamine, kritiseerimine ning koguni kamandamine. Toetav suhe väldib eelmainitud teguviise ning on teisele armastavalt ligi just selles punktis, kus see inimene oma mõtete ja tunnetega asub. Väga oluline on praegu mõista ja aktsepteerida seda, et me kõik võime olla oma tunnete ning tajudega täiesti erinevates punktides. 

Tihti on esimene ja kõige suurem samm, mida saame teiste jaoks ära teha, nende kuulamine. Täna tuleb selle juures valdavalt piirduda võimalustega, mida pakuvad telefoniühendused ja internet. Üks väga hea ütlus väidab, et inimesed hakkavad tervenema hetkest, mil nad tunnevad end kuulduna. Tõeline kuulamine on osavõtlik ning püüdlusega mõista selle tähendust, mida teine pool meile edastab. 

Üleilmse kriisi ajal ei tohi unustada, et inimestel pole kadunud ka nende senised mured ja argiprobleemid. Nii mõnigi eelnev kitsaskoht võib kriisi ajal veelgi enam aktiveeruda. Oluliselt võib suureneda inimeste üksindustunne ning taju, et neil pole kohane oma tõelisi mõtteid väljendada. 

Meil kõigil on alles oma isiklikud pisikesed maailmad. See, et inimesed mõtlevad seal igapäevaelulistele küsimustele, ei tee neid egoistlikumaks ega pruugi tähendada, et nad eitavad enda ümber toimuvat. Tegelikult on väga oluline, et me ei jätaks muu toimuva keskel tähelepanuta, kui kellegi meie lähedase mõtlemises või käitumises toimuvad järsud muutused. Sellise inimese kuulamine, julgustamine ning toetamine on väga tähtis. 

Ligimese kõrval on vaja silmas pidada nii iseenda kui teise osapoole piire. Nii paradoksaalne, kui see ka poleks, annab väiksem tegutsemine mõnikord suurema mõju. Sotsiaalse isoleerituse nõude puhul on oluline, et me oma abistamissooviga ei paneks ohtu ennast ega teisi. See kehtib just füüsiliste piiride puhul, mille kohta on riiklikul tasandil antud selged suunised. Aga ka meie sisemiste piiride ja ressursside arvestamine on äärmiselt oluline. 

Ligimese abistamine ei saa tulla iseenda arvelt. Sellises armastuses pole jõudu kedagi üles ehitada. Samamoodi ei väljenda ligimesearmastust see, kui ületame teise inimese piire. Komistuskiviks võib saada see, kui me ei arvesta teise inimese suuremat privaatsusvajadust, kui on meil endil. Praeguses olukorras on kohane meeles pidada, et kõik inimesed ei soovi rääkida kriisist või pandeemiast. Kui vestluskaaslane pole neist teemadest huvitatud, on mõistlik keskenduda muule. 

Kõige konkreetsem ja lihtsam viis kriisis ligimest toetada on temalt otse küsida, kuidas mina saan teda aidata, või pakkuda välja vestlusaeg, mille pühendad üksnes talle. Tihti piisab heast tahtest ja märkamisest, et panna inimene kogema end erilisena ning tõsta tema tuju. Kriisis kellegi kõrval olemine on tänuväärt tegu ning see pakub võimaluse kasvada nii ligimesearmastuses kui Jumala kogemises mõlemale poolele.

 

 

 

 

 

Kaili Särg,

EELK Usuteaduse Instituudi hingehoiu viimase kursuse üliõpilane

Teemad:

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)