Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Liberaalse turumajanduse kõikuv kaardimajake

29.04.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti iseseisvuse taastamise järel 1991. aastal võttis Mart Laari juhitud valitsus Eestis kasutusele uusliberaalse majanduspoliitika, mille lahutamatuks osaks sai vabaturumajandus ja eraomandi tingimusteta soodustamine. Selle aasta algusest hakkas liberaalse turumajanduse kaardimajake force majeure (eesti k ’ettearvamatu asjaolu’) tõttu kõikuma. Koroonaviiruse põhjustatud haigus COVID-19 halvas vääramatu jõuna kogu maailma, sealhulgas Eesti majanduse. Eriolukord, mille tingimustes elame, tõestab, et turumajandus ei tööta alati ja ühiskonna huvides, vaid võib hakata toimima teatud tingimustel hoopis sellele vastu. Kui mingil põhjusel tarbimine peatub või väheneb, takerdub ka tootmine ja teenindus, mille tõttu väheneb ettevõtete käive ning jäävad välja maksmata palgad ja riigile laekumata maksud. 

Inimesed, kes on oma tuleviku sidunud turumajandusliku toimimisvalemiga, peaksid viimaste kuude kogemusele toetudes oma väärtused ja lootused ümber hindama. Õnn ei saa seista lõputus raharingluses ega tarbimisrutiinis. Seda kinnitab paljude riikide ja rahvaste, sealhulgas eestlaste ajalooline kogemus. Ikaldused, epideemiad ja kestvad sõjad vähendasid 18. sajandi alguseks Eestimaa tollast elanikkonda enam kui poole võrra. Kas meenutame täna sellest perioodist kõige olulisema probleemina seda, millised kaupmeeste või käsitööliste gildid lõpetasid tegevuse, millised kaubahoovid, võõrastemajad, kõrtsid ja õllepruulikojad läksid haamri alla? Ei! Me imestame selle üle, kuidas suutsid kõik need koledused üle elanud inimesed säilitada inimlikkuse, ligimesearmastuse, empaatiavõime ja oma usu Jumalasse. Tähtsat rolli mängis kohanemisvõime uute olude ja olukorraga, kuid ellujäämine tagati töökusega, samuti hoolivuse ja armastusega üksteise suhtes ning usu ja lootusega Jumala poolt õnnistatud tulevikku.

Piirideta maailmas, millega juba nii harjunud oleme, pole välistatud veelgi tõsisemad pandeemiad, kui seda on koroonaviiruse põhjustatud haiguse COVID-19 ülemaailmne levik. Seepärast peame ka meie olema valmis elama täiesti teisiti funktsioneerivas maailmas. Toimiv on tulevikuühiskond, mille vereringes ei pumbata ringi mitte ainult raha, vaid hoolivust, ligimesearmastust, solidaarsust, truudust ja ustavust üksteise, kuid ka oma rahva, riigi ja Looja vastu. 

Vanas Testamendis on tuntud lugu heebrealasest Joosepist, kellest sai vaarao soovil kogu Egiptuse asevalitseja. Joosep lasi seitsmel külluseaastal koguda aidad vilja täis, et järgneval seitsmel ikalduseaastal see vili puudust kannatavale rahvale müüa. Kui rahval lõppes raha, ostis Joosep seemnevilja eest inimestelt ära kogu nende vara ja põllumaa. Seejärel pani ta inimesed samadele riigistatud põldudele tööle ja kogus viiendiku saagist maksuna vaaraole (riigile). Rahvas nõustus sellega ja oli ellujäämise eest tänulik. Selline viis oma rahvaga kriisi oludes toimida tundub pealiskaudsel hinnangul karm, südametu ja jõhker. Pisut enam süvenedes mõistame, et Joosep päästis nõnda tegutsedes kogu rahva näljast ning Egiptuse majanduse hukust. Joosep käivitas ajaloo ühe esimese teadaoleva kriisikava. Riigi majandust käigus hoides päästis ta näljasurmast kogu rahva. Või oli see hoopis vastupidi – rahvast päästes tagas ta Egiptuse majanduse toimimise.

Eriolukorra järgse suve, sügise ja talve elame kasinalt ja kokku hoides üle ainult siis, kui toetame üksteist – nii vaimselt kui ka majanduslikult. Isegi kui tegutseme endiselt avatud majanduse tingimustes, sunnib viirus meid arvestama sellega, et praktiline elu Eestis toimib mõnda aega suletud majanduse reeglite järgi. 

Peame ka kirikus arvestama eelseisvate keeruliste aegadega, eriti seal, kus oluline osa koguduse sissetulekutest on saadud sõpruskogudustest, palverändurite, turistide ja ettevõtjate annetustest või majutusvõimaluste pakkumisest. Mõneks ajaks tuleb peatada koguduse omavahendite kasutamine vitraažide, kellade, valgustite või tekstiilide tarbeks, et hoida see inimeste palkadeks või puudusekannatajate toetamiseks. Kui hoiame nüüd kokku ja tegutseme ühise perena, oleme edaspidi tugevamad kui kunagi varem. Nagu seda oli Egiptus pärast ikalduseaastaid.

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)