Esileht » Arvamused » Kolumn »

Libahuntidest, pühendumusest ja ilmutusest

29.04.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Tänapäeval ei saa noored gümnaasiumi lõpetada, ilma et neil oleks valminud uurimistöö, mida hinnatakse üsna sarnaselt eksamiga. Sageli pakub iga õpetaja välja teatud hulga teemasid, millest õpilased sobiva valivad, kuid gümnasistidel pole keelatud esitada ka oma ideid.
Kui kaks tarka ja toredat gümnasisti tulid minu juurde ja ütlesid, et tahavad libahunte uurima hakata, võisin neid arvatavasti üsna tobeda näoga vaadata. Aga see teema hakkas arenema, üsna kohe sai selgeks, et reaalsete libahuntide asemel tegeleme gümnasistide libahundikujutelmadega ning uurime, kuipalju on need mõjutatud hollywoodilikest kujutelmadest, kuipalju Eesti rahvausundist. Sellest kasvas välja igati tore uurimistöö, mis võistles edukalt õpilaste uurimistööde riiklikul konkursil. Mis mulle selle töö juures eriliselt südamesse läks, oli õpilaste pühendumine ja entusiasm.
Mulle väga meeldib, kui keegi millelegi pühendub. Usumaailmas võib leida kümneid näiteid omakasupüüdmatust pühendumisest. Üks minu lemmikuid on Albert Schweitzer (1875–1965), mees, kes 20. sajandi alguses oli Euroopa tipus teoloogina, filosoofina ja organistina, kuid sellest hoolimata otsustas õppida juurde veel meditsiini. Pärast õpingute lõpetamist rajas ta Aafrikasse hospidali, pühendas oma edasise elu mustanahaliste ravimisele, aitamisele ja õpetamisele ning jaksas kõigele lisaks veel kirjutada püsiväärtusega raamatuid eetikast ja kultuurist. 1952. aastal pärjati tema tööd Nobeli preemiaga.
Kindlasti ei suuda kõik inimesed pühenduda oma ideedele nii jäägitult kui Schweitzer. Samas on pühendumine oluline iga kristlase elus. Mulle näib, et õnnestunud pühendumusele eelneb sageli üsna ootamatult tekkinud idee ja selle aktsepteerimine. Ka selliste ilmutuslike selgusmomentide kohta, mis on andnud inimeste eludele suuna, on märkimisväärseid näiteid.
Nii on uusaja filosoofia alusepanija René Descartes (1596–1650) kirjeldanud talle osaks saanud inspiratsiooni, mida ta ise mõistis Jumala ilmutustena eelseisva elutöö kohta. 10. novembril 1619 viibis ta Saksamaal Ulmis ning tundis sisimas isemoodi ärevust ja ootust. Ta lukustas end ühte ruumi ning hommikul toast väljudes võis öelda, et tema filosoofia oli selleks hetkeks põhimõtteliselt valmis. Descartes’i edasine elu kulus selle ilmutuse vormistamiseks.
Ilmutusest ja selle vastuvõtmisest on juttu ka Toomas Pauli igihaljas leeriõpikus «Maise matka poolel teel». Seal on öeldud: «Kui üldse kõnelda Jumala ilmutusest, siis on see saatnud inimest algusest peale, kuid sellest saadakse osa ainult niipalju, kui suudetakse seda taibata. Teatavasti inimesed ei näe samas olukorras sugugi niisama palju ja neidsamu asju, vaid see sõltub tähelepanu suunast. Mees, kes läheb metsa otsima loogapuud, ei tarvitse tunda söödavaid ja mürgiseid seeni. Kalurile ütlevad ilmamärgid midagi muud kui suvitajale. Kuidas Jumal saanuks ilmutada asju, mida keegi ei küsi?»
Tõepoolest, ilmutusest osasaamiseks on oluline võime igapäevasest rutiinist väljuda ja end ilmutuslikkusele avada. Minu kodukooli Hugo Treffneri gümnaasiumi füüsikaõpetaja Madis Reeman tavatseb muuta levinud ütlust «Harjutamine teeb meistriks». Madise suus kõlab see sagedamini nii: «Harjutamine teeb harjutajaks.» Küllap ongi nõnda, et vähemalt teatavat tüüpi harjutamine tapab inimeses avatuse ja loomingulisuse ning naelutab ta ainult harjumuspäraste tegevuste külge. Tunnetan religioonis, mis toob inimese ellu ikka midagi uut ja ootamatut, sellisest rutiinist ja raamidest väljumiseks suurt potentsiaali.
Tundubki, et sageli algab pühendumuse või teatud idee poole liikumine inimese hoiakust. Kui vaadatakse maailma avatult ega tõrjuta uusi mõtteid eemale, võib esialgu ootamatust ja vastuolulisest ideest välja kasvada midagi ilusat. Olgu selleks siis uurimistöö libahuntidest, tänini Aafrikas töötav hospidal või mõjukas uusaja filosoofia.
Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)