Esileht » Arvamused » Arvamus »

Leppimise teekond

22.09.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Möödunud nädala lõpul otsustasid valitsuse initsiatiivil kokku kutsutud Riigikogus esindatud erakondade esimehed, et toetavad ideed rajada Eesti Vabariigi iseseisvuse eest võidelnuile ja hukkunuile ning võõrvõimude vägivalla ohvreile mälestussammas. Valitsus tagab selleks vajalikud eelarvevahendid. Tundub, et see on konkreetne, kuid mitmes mõttes hilinenud katse lepitada II maailmasõja vastaspooli.
Mäletan oma elamusi Budapestis Kangelaste väljakul. Ümbritsetuna paarikümnest hambuni relvastatud mehe skulptuurist tabasin end mõttelt, et kui need raidkujud ellu ärkaksid, käiks siin viie minuti pärast kõva madin. Küllap sellel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Lihula mälestusmärgi sõjakas teostus, mis ei kutsunud kunagisi vastaspooli leppimisele, isegi mitte dialoogile.
Märkide ja sümbolite tähendust ei tohi kunagi alahinnata. Per-Arne Bodin kirjeldab oma artiklis «Ikoon kui teoloogia ja kui märk» muu hulgas, kuidas nõukogude reþiim ahvis õigeusu kiriku vaateviisi sümbolitele: «Uue bolðevistliku valitsuse üheks esimeseks sammuks oli luua uuele riigile uued sümbolid. Sirbi ja vasaraga vapi kasutuselevõtt oli sama tähtis toiming kui kontrevolutsiooni mahasurumine.» Küllap on ortodoksi traditsiooni kohaselt märke tähtsustavale venekeelsele elanikkonnale Saksa sõjaväes teeninute mälestuse jäädvustamine suur proovikivi. Ometi tuleks loota ka siin mõistmisele.
Clive S. Lewis kirjutab selges ja rõõmsas raamatus «Lihtsalt kristlus» leppimisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.»
Kas on midagi sellist võimalik ka siinpoolses maailmas? Noorematel, keda sõda otseselt pole puudutanud, on kergem. Olen seltskonnas kaasa laulnud nii Saksa poolel võidelnud eestlaste loodud kui ka laskurkorpuse mehe Raimond Valgre laule.
Vähemalt esialgu tundub, et hoolimata kokkuleppest püstitada tulevikus loo alguses kirjeldatud mälestussammas, vajaksime praegu midagi konkreetset. Mulle näib suurepärane preester Vello Salo ettepanek kuulutada 22. september, päev, kui nõukogude väed hõivasid Tallinna, leinapäevaks. Pruun katk asendus tol päeval punasega ning jäi kümneteks aastateks meie rahvast mürgitama.
Toomas Jürgenstein

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)