Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Leopold Raudkepp – 100 aastat ordinatsioonist

27.08.2014 | | Rubriik: Persoon minevikust

26. juulil 1914 ordineeriti Äksi kirikus Tartu praostkonna vikaarõpetajaks Leopold Raudkepp (1877–1948), kellest sai tuntud koolijuht ja pedagoog, poliitikategelane ning aateline luuletaja.

Veerandsaja aasta möödumisel ordinatsioonist valmistas Raudkepp ise ette mahuka artikli «Ühe õpetaja 25-aastane tegewus ja jooni tema elust», mis ilmus Eesti Kirikus läbi kolme numbri juulis 1939.
Tänapäeval tuntakse Raudkeppi vaid kui laulu «Hoia, Jumal, Eestit» sõnade autorit. Tema tegevus oli siiski viljakas mitmel erineval alal ja nii õnnitlesid teda 75 aastat tagasi pea kõik Eesti suuremad päevalehed. See lühike artikkel võimaldab välja tuua vaid mõned seigad tema kirevast elust.
Aleksander Leopold Raudkepp sündis Ambla köstri Aleksander Friedrich Raudkepi pojana 16. märtsil 1877. Tema isa oli tuntud rahvusliku liikumise tegelane ja kuulus nooreestlaste sekka. Oma tegevuse ja vaadete tõttu kaotas Aleksander Friedrich aga peagi teenistuskoha ning siirdus eestlaste asundusse Krimmis, kus pidas köstri ja kooliõpetaja ameteid.
Leopold Raudkepp kasvas üles rahvuslikus vaimus, koos idealiseeritud ettekujutusega kaugel olevast isamaast. Just võõrsil veedetud aastad ja meenutused kallist kodumaast vormisid Raudkepist hella ja tundliku mehe, kelle hingestatud ja isamaale pühendatud luule ei leidnud tema kaasaegsete seas tunnustust.

Usuteaduse õpingud
Omandanud Venemaal saksa keele õpetaja kutse, saabus Raudkepp 1909. aastal tagasi Eestisse, kus astus Tartu ülikooli keeleteaduskonda, vahetades vaid pool aastat hiljem keeleõpingud usuteaduse stuudiumi vastu. Raudkepi üheks õpingukaaslaseks oli Hugo Bernhard Rahamägi, kellega ülikoolis sõlmitud sõprus jäi kestma aastakümneteks.
Ülikooliõpingute ajal kirjutatud kahe jutluse eest, mille aluseks oli tähendamissõna kadunud pojast (Lk 15), pälvis Raudkepp 1912. aastal hõbemedali ehk esimese auhinna, sest kuldmedal anti vaid teadusliku uurimistöö eest. Autasu tõi talle julgus kasutada kahe jutluse jaoks samu kirjakohti, kuid erinevat metoodikat. Selle tulemusel valmis kaks täiesti erinevat teksti, mistõttu Raudkepile sooviti määrata kaks auhinda ehk mõlema töö eest hõbemedal.
Ülikooli nõukokku kuuluvad juristid keeldusid kaht medalit korraga välja andmast ning Raudkepil jäi vääriline tunnustus saamata. Aastakümneid hiljemgi ei olnud ta sellega leppinud, vaid nentis, et Juristen sind böse Christen (juristid on kurjad kristlased). Kibedust ühe hõbemedali puudumise pärast leevendas vaid tõsiasi, et Raudkepp oli üks vähestest eesti tudengitest, kes oma jutluse eest saksakeelses usuteaduskonnas kõrgeima auhinna pälvis.
Pärast usuteaduskonna lõpetamist oli Raudkepp prooviaastal õpetaja Punga juures Kursis ja seejärel Tartu Pauluse koguduses õpetaja Habichti käe all. 26. juulil 1914 ordineeris praost Greinert 37aastase Raudkepi Äksi koguduses. Vastne vaimulik valiti Tartu Pauluse koguduse abiõpetajaks, kuid kogudusetöö kõrvalt andis ta usuõpetuse tunde Treffneri gümnaasiumis ja pärast abiõpetaja kohalt lahkumist veel ka Tartu kommertsgümnaasiumis. 1917. aastast oli Raudkepp vikaarõpetaja.

Usuõpetuse ja kõlbluse eest võitleja
1918. aasta lõpukuudel algas Tartus enamlaste terror, mistõttu Raudkepil kui usuõpetuse õpetajal ja vaimulikul oli parem ülikoolilinnast lahkuda. 1919. aasta juunis valiti ta Tallinna Kaarli koguduse gümnaasiumi direktoriks ja sellesse ametisse jäi ta kuni kooli riigistamiseni 1936. aastal.
Võitlus moraali ja kõlbelise elu ning usuõpetuse püsimajäämise eest kannustas Raudkeppi katkematult. 1920ndate alguses ilmusid tema sulest mitmed sellekohased väljaanded. Võitluses usuõpetuse eest oli tarvis võimsamaid sõjariistu, kui ühele koolijuhist pedagoogile oli võimaldatud. Nii seadis kalvinistlikus vaimus üles kasvanud Raudkepp oma sihiks poliitilise tegevuse.
1919. aastal oli ta üks Kristliku Rahvaerakonna asutajatest, jäädes erakonna keskkomitee sekretäriks kuni selle tegevuse lõpetamiseni. 1922. aastal õnnestus Raudkepil pääseda I riigikogu koosseisu ja temast kujunes aktiivne poliitikategelane ja rahvasaadik, kelle karjääri lõpetas alles 1934. aasta riigipööre.
Raudkepi esimeseks poliitiliseks ülesandeks kujunes talle väga südamelähedane võitlus usuõpetuse säilimise eest algkoolis. Rakendades kogu oma energiat jõudis ta usuõpetuse eest kõnelema pea kõikjale üle Eesti. Ta armastas kirjeldada vahejuhtumit, mis leidis aset Estonia kontserdisaalis 1923. aasta veebruaris, mõned päevad enne rahvahääletust usuõpetuse küsimuses.
Kristliku Rahvaerakonna korraldatud kõnekoosolekul soovisid sõna võtta ka sotsialistid, kes seisid kindlalt ilmaliku algkooli eest. Seda sõnavõttu Raudkepi südametunnistus lubada ei võinud, sotside kõne ajal istus ta oreli taha ja mängis koraali «Üks kindel linn», venitades seda improvisatsioonidega pikemaks, mispeale vasakpoolsed alustasid «Internatsionaali» laulmist ja tagusid toole vastu põrandat.
Veerand tundi kestnud võidulaulmine oreliga oli siiski sotsialistidele üle jõu käiv ja neil jäid tol korral oma seisukohad selgitamata. Vaid loetud päevad hiljem andis rahvas ülekaalukalt oma hääled usuõpetuse säilimise eest algkooli õppekavas. Rahvahääletuse tulemust pidas Raudkepp oma poliitilise karjääri suurimaks saavutuseks.

Kristlaste tuliseim eestkõneleja riigikogus
Poliitikaga tegelemine, riigikogu aseesimehe ja seejärel teise sekretäri amet tekitasid nurinat Kaar­li koguduse gümnaasiumis, sest Raudkepil jäi üks või teine koolitund andmata. Sellest hoolimata oli ta armastatud koolijuht, aidates gümnaasiumi kõigiti, laenates koolile näiteks oma kirjutusmasinat või makstes häda korral palku oma isiklikust rahakotist. Koolijuhtimise ja pedagoogitöö kõrvalt leidis ta aega kirjutada usuõpetuse õpikuid, millele osaks saanud kriitikale reageeris ta valulikult.
Sugugi paremini ei talunud ta oma luulekogude arvustusi, võttes 1927. aastal riigikogus sõna tema raamatut «Isamaa ilule» teravalt arvustanud Henrik Visnapuu vastu. Raudkepp kandis ette mõned näited Visnapuu luuletustest, arvates, et need kahjustavad Eesti moraali ja kõlbelist elu. Lõiku poeemist «Jehoova surm» palusid sotsialistid kõnetoolis seisval Raudkepil veel korratagi ning tänasid siis hämmingus kristlikku poliitikut palava aplausiga.
Raudkepp võttis 1923. aastal sõnakalt osa riigivapi diskussioonist, olles vapi kavandil oleva kolme lõvi vastu ning soovitas kasutada pigem karusid või hunte. Lisaks nõudis ta arutelu ka Eesti lipu värvide üle, pakkudes välja alternatiiviks helesinise-rohelise-valge. Helesinine pidanuks meid siduma soomlaste ja roheline madjaritega.
Lipu must värvitriip tundus Raudkepile liiga sünge, meenutades vaid kannatusrohket minevikku. 1925. aastal riigivapi seaduse kolmandal lugemisel pakkus Raudkepp välja sobiva seletuse kolmele vapil olevale lõvile (leopardile), mis häälteenamusega vastu võeti ja seadusesse kirjutati: esimene lõvi sümboliseerib muistset vabadusvõitlust, teine Jüriöö ülestõusu ja kolmas võitlust vabadussõjas.

EELK teenistuses
Koolijuhi ja poliitikuna töötatud aastate jooksul suutis Raudkepp pühendada end ka vaimuliku kutsele, olles 1939. aastaks jutlustanud rohkem kui pooltes Eesti kirikutes. Vahel kutsuti teda jutlustama, kuid enamjaolt palus ta ise kohalikult õpetajalt luba jumalateenistusel kaasa teenida.
Statistikalembese mehena kirjutas Raudkepp 1939. aastal, et on pidanud 479 jutlust ning kasutanud 357 korral Uue Testamendi ja 98 korral Vana Testamendi kirjakohti. Veelgi enam – artikleid oli ta kirjutanud ühtekokku 521, ülikoolis konspekteerinud 3000 lehekülge jne.
Lisaks vikaarvaimuliku tegevusele kuulus Raudkepp mitmetesse EELK komisjonidesse ja töötas agaralt kaasa usuteadlaste konverentsidel ning kirikupäevadel, eriti tõhusalt arvati teda komisjonidesse piiskop Rahamäe ametiajal. Omalt poolt püüdis Raudkepp piiskoppi mõjutada asutama kiriklikku gümnaasiumi, sest Kaarli kogudus loobus kuluka kooli ülalpidamisest.
1939. aastal olid Raudkepil valminud käsikirjadena koolipalvuste kogu, kodumaa kirikulugu keskkooli 3. klassile, käsil usuõpetuse õpikud 1. ja 2. klassile ning trükivalmis uurimistöö «Eesti vanasõna, eetika ja rahvavaim». Ärevate aegade tõttu ei jõudnud neist ükski laiema lugejaskonna ette.
Pärast baltisakslaste ümberasumist teenis Raudkepp alates 1939. aasta novembrist Tallinna Jaani koguduse I pihtkonna õpetajana, kuni 1940. aasta maikuus valiti koguduse uueks õpetajaks Rudolf Kiviranna. Tallinnast siirdus Raudkepp hooldama vakantseks jäänud Viljandi maakogudust, mida ta teenis kuni 1940. aasta novembrini, samuti uue õpetaja valimiseni.
1940. aasta detsembris palus ta konsistooriumil end vikaarõpetaja ametist vabastada. Ebameeldiv üllatus tabas Raudkeppi pensioni taotlemisel, sest tema pedagoogilist staaži uus riigikord ei arvestanud ja süüdistatuna kultuse teenimises jäi ta okupeeritud Eestis pensionita. Pärast Saksa vägede sissetungi 1941. aasta sügisel alustas Raudkepp uuesti tööd vikaarõpetajana, pidades nüüd jumalateenistusi sakslastele.
Sarnaselt oma pikaajaliste võitluskaaslaste Jaan Järve, Artur Soomre, Oskar Ambergi, Heinrich Anniko ja Jaan Lattikuga otsustas ta nõukogude võimu eest põgeneda. Kahjuks ei ole teavet tema viimaste eluaastate ning käekäigu kohta. Leopold Raudkepp suri pagulasena 1948. aasta kevadel Saksamaal.
Leopold Raudkepp oli väga põhjalik, töökas ja emotsionaalne mees, kes pühendas kogu oma elu kirikule, koolile ja eelkõige isamaale.
Ursula Haava

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)