Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Lennukiga kirikusse

05.02.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ameerika luteri kirikust neli aastat tagasi erru läinud õpetaja Hendrik Laur (66) teenib kolmes osariigis eesti kogudust ja on valitud Chicago praostkonna abipraostiks. Pärast San Francisco eesti koguduse jumalateenistust San Mateos on õpetaja nõus oma missioonist intervjuud andma. Hoolimata sellest, et kohvilaud on kaetud ja see on kuus ainuke kord, mil kogudus oma hingekarjasega saab omavahel olla.
Eestist vaadatuna tunduvad küllalt omapärased faktid: õpetaja sõidab koguduse juurde lennukiga teisest osariigist, sisuliselt teisest riigist.
Nalja pärast olen välja rehkendanud: see maa-ala, kus olen ainuke eesti keelt valdav õpetaja, on Kesk-Kaliforniast Jäämereni, mis on umbes 86 korda nii suur kui Eesti. Muidugi, mul ei ole olnud vaja Alaskasse minna, aga kui seal on üks vaimulikku vajav eestlane, siis pean minema.
Eesti kogudus Eestist eemal on kahtlemata kindlamaid eestluse kantse. Kellena ennast näete?

Põhiliselt vaatan ennast kui hingekarjast. Tänan Jumalat hea tervise eest, mis lubab mul vaimulikuna tegutseda, kuigi meie eestlaskond kogu aeg väheneb. Vanemad inimesed surevad ja järelkasvu ei ole, kuna noored sulanduvad enamasti Ameerika kultuuri. Just sellepärast oleme väga rõõmsad, et on olemas taas vaba Eesti riik, kus eesti kultuur saab areneda ja kirik püsida. Nii kaua kui on eestlasi, kes vajavad emakeelset jumalateenimist, siinsed teenistused toimuvad.
Te elate Washingtoni osariigis, aga olete hooldajaõpetajaks nii sama osariigi Seattle kogudusele kui ka naaberosariikides Portlandi ja San Francisco kogudusele.

Umbes 25 aastat tagasi oli vajadus Seattles käima hakata, kuna sealse õpetaja Juhkentaali tervis halvenes. Eelmisel aastal pidi ka Portlandi õpetaja Leo Leiv ametist halva tervise tõttu loobuma. San Francisco kogudust olen teeninud kümmekond aastat. Igale kogudusele jääb kuus kindel pühapäev. Töögraafik on siiani hästi toiminud.
Põhikohaga olete olnud ometi Ameerika luteri kiriku vaimulik.

Jah, läksin erru 4 aastat tagasi. Juba üliõpilasena alustasin ühe väikese koguduse teenimist Washingtoni osariigis, hiljem olin õpetajaks Montana osariigi Bethel Lutheran Church kogudusele, olen teinud kristlikku teleprogrammi ning olnud Ameerika luteri kiriku misjonär. Pikemalt olin Washingtoni osariigi Olympia koguduse vaimulik.
Teie ametiristi saamise lugu on väga südamlik ja viib meid vist Lõuna-Ameerikasse.

Ameerika kirik vajas eestlasest vaimulikku Argentiinasse, kes oleks valmis õppima hispaania keelt. Eesti õpetaja Argentiinas oli positsioonilt Ameerika kiriku misjonär, nemad maksid palga ja tasusid muud kulud.
Aastatel 1970–73 olin Argentiinas Buenos Aireses E.E.L.K. Reformatsiooni koguduse õpetaja ja Brasiilias E.E.L.K. São Paulo koguduse hooldajaõpetaja. Kui Argentiina eestlased said teada, et mul ei ole eesti õpetaja ametiristi, tegid nad kuld- ja hõbeesemete korjanduse, millest kohapeal elav eestlasest kullassepp valmistas risti ja keti. See rist ja kett on kalleim ese, mis mul on, see tähendab mulle kirjeldamatult palju.
Möödunud aastal külastasite siinse peapiiskopi ülesandel Argentiinat ja Brasiiliat. Millise üldmulje saite?

Paljude eestlaste olukord Argentiinas on päris raske olnud, Brasiilias on nad üldiselt paremal järjel. Riigi majandus, eriti Argentiinas on suuri tagasilööke teinud, inflatsioon on kohutav. Mõnikord on olukord nii hull, et hommikul palga saanud inimesed püüavad selle kiiresti realiseerida, sest pealelõunal võib raha väärtus juba langenud olla.
Argentiinas meie kogudus veel eksisteerib. Kogudus on küll väike ja eesti keelt valdavat õpetajat ei ole. Eesti teenistusi peab argentiinlasest luteri usu õpetaja. Mõnikord lauldakse mõni eestikeelne laul. Brasiilias meie kogudust tegelikult enam ei ole, kuigi mõni koguduseliige küll elab.
Millisena meenutate lõunamaa jõule?

Argentiinasse saabuvad jõulud suvel, kõige kuumemal ajal. Kuum on seal siis tõesti ja hirmus niiske, vahel on niiskust rohkem kui 100%. Esimestest jõuludest on meeles, kuidas istusin lühikeste pükste väel oma kontoris ja kirjutasin kirja. Füüsilist koormust polnud ollagi, aga higi tilkus aina kirjaridadele. Taustaks mängis heliplaat laulu valgetest jõuludest!
Eestist põgenedes olite 6aastane poiss. Ometi mäletate siiani toda traagilist päeva, isegi seda, millised raamatud otsustasite kaasa võtta?

Hakkasin lugema väga noorelt. Nelja-aastaselt lugesin vabalt ja kuueselt olin Lutsu «Kevade» I ja II osa otsast otsani korduvalt läbi lugenud ja võisin teost ulatuslikult peast tsiteerida. Tõin need kaasa ja raamatud on mul tänaseni alles.
Eeloleval suvel möödub teil esimese jutluse pidamisest 50 aastat. Kas toona, 16aastasena olite elukutsevaliku juba teinud?

Jah, siis juba teadsin, et tahan kirikuõpetajaks. Nooremana soovisin inseneriks saada. Tundsin, et Jumal tahab mind näha ennast teenivana. Mul ei olnud mingit juhtumit, välku selgest taevast, aga äratundmine oli selge ja kindel.
16aastasena pidasin tõesti esimese jutluse. Meie kirik soovis enam tähelepanu pöörata tööle noortega. Selleks valiti üle maa 12 noort, kes saadeti grupiti kogudustesse. Mind valiti ühes grupis jutlust pidama.
Tutvustage palun oma perekonda.
Minu abikaasa Valda on lätlanna, sündinud Eesti piiri ääres Aluksnes. Meil on kaks poega – Timothy ja Arthur ning tütar Cynthia. Lapselapsi on viis: Samuel, Matthew, Katrina, Kele ja Tallin. Viimane nimi on muide otseselt inspireeritud minu sünnilinnast Tallinnast. Mina arvasin esiti küll, et äkki on see natuke naljakas, aga lapse ema, minu tütar otsustas nii. Loodan väga, et saan ükskord väikese Tallinaga Eesti pealinna külastada.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)