Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Lennates mesipuu poole

27.02.2013 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Ühel möödunud nädala ööl ärkasin äkitselt, mõtteis Juhan Liivi sõnad, millele Peep Sarapik on teinud viisi. Koorid võtavad seda ikka laulda ja seda kuuleb meie rahva suurel peol, üldlaulupeol. «Oh hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis ihkad sa isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal: kuis ihkad isamaa poole!»
Igal põlvkonnal on oma rasked ajad, mõned neist on olnud raskemast raskemad, aga kuigi tuhanded on teele langenud, on tuhanded koju jõudnud, unustades surma ja hoole. Lennanud mesipuu poole.
Mis on see mesipuu, ilma milleta tundub elu mõttetu? See on minu naabrinaine ja tema kass, kes muidu üksi oleks, kui perenaine haiglasse viiakse. Need on töökaaslased ja sõbrad, ilma kelleta oleks elu tühi, need on 150 Ida-Virumaal elavat puudega last, kellele kiriku abiga Jõhvi keskust rajatakse, need on mustamäelased, kellele poolt- või vastuseisust hoolimata plaanitakse oma kirikut ehitada, kui Jumal on selle mõtte inimeste südamesse pannud.
Need on kolm värvi – sinine, must ja valge –, mida nähes silmad särama löövad. Olgu see lipukese kujul õpetaja Peeter Kalduri laual, kes oli Eesti Kongressi saadik ja mitu aastat Jõhvi linnavolikogu liige ja kellega mul oli au möödunud nädalal avatult vestelda Jumalast, temast ja kirikust. Osa sellest vestlusest jõudis leheveergudele, osa kahjuks mitte.
Nii kaua, kuni meile läheb korda teine inimene kirikupingis, kõrvalmajas või -korteris, ka need, kes kodust kaugele tööle läinud või sinna uue kodu rajanud, läheb ka korda Eesti asi, mis see täpselt ka poleks, meie riik ja tema tulevik.
Mõne nädala pärast saabub see hetk, kust alates uus iseseisvusaeg ületab eelmise kestvuse piiri. Tõuskem kui kotkad isamaa poole, nagu nägi seda Juhan Liiv 1905. aastal, kui ta selle armastatud isamaalise luuletuse kirjutas.
Rita Puidet

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)