Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Lennart Merile mõeldes

22.03.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Lahkus president, kelle elutöö oli Eesti. Ta õppis seda maad tundma pere ringis, lõi seda esialgu tasahilju sõprade ja mõttekaaslaste seltsis, hiljem rahvusvahelisel tandril.  Lahkus rändaja, kes õpetas meid iseennast vaatama ja tunnetama, julgustas olema eestlane ja eurooplane. Ta õpetas meidki Eestit avastama ja looma – oma raamatutes, filmides ja kõnedes, kohtumistel oma rahvaga, kõikjal kiiresti omainimeseks saades.

Lennart Meri Viljandi folgifestivalil.

Arvatavasti on kõigil midagi isiklikku president Meriga seoses meenutada. Isegi neil, kes pole temaga kunagi isiklikult kokku puutunud.
Lennart Meril on meile ikka ja jälle midagi öelda. Siinkohal väike valik noppeid  presidendi raamatutest, kõnedest, artiklitest ja intervjuudest.

Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asulale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetatakse, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ja vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.
«Hõbevalge» 1974

Meile on iseseisvus nii inimküsimus kui ka meie õiguste küsimus, sest see on küsimus, mis puudutab otseselt meie kui üksikisikute heaolu, ning küsimus meie õigusest tagasi saada see, mis meilt on ebaõiglaselt ära võetud.
Kõne CSCE Kopenhaageni istungil 1990. aastal

Ma arvan, et Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval tuleks rääkida laiemalt sellest, et keel vajab hooldamist. Igal kodanikul on oma kohustus ja õigus keelt hooldada, kohustus kaitsta keelt, vajaduse korral ka aktiivselt kaitsta. Mitte ootama jääda, et keegi tuleb ja hakkab tema asemel keelt kaitsma.
Kõne ETVs emakeelepäeval, 14. märtsil 1996. aastal.

Minule on kirik alati olnud niisama vana kui rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite  olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks.
Kõne EELK 80. aastapäeval Kaarli kirikus
30. mail 1997. aastal.
* * *
Nõnda ütleb Issand Jehoova prohvet Jesaja sõnades: «Küll mäed liiguvad ja kaljud kõiguvad; aga minu heldus ei pea mitte sinust lahkuma!»
Js 54:10

Inimestena meie näeme tihti olukordi, kus tunneme ja näeme oma ümber maailmas mägesid liikumas ja kaljusid kõikumas looduskatastroofides. Meie jalge all väriseb maapind ja mürinal lõhkevad ka kaljud. Kuid kui see looduse raevutsemine vaibub, rahuneb maapind ja ka päikene ilmub taas.
Aga ka rahva elus ja saatuses meie näeme ja peame taluma olukordi, kus rahvast raputab nagu looduse raju. Eestlastena oleme kogenud ka seda. Kuid sealgi vaikib kord raev ning taas särab päikene eestlaste sinitaevas. Ja rahvas võib olla tänulik Jumalale, kes vaigistab rahvaste seas raju.
Lisaks kõigele sellele on inimese isiklikus elus  momente, kus tunneme nagu kalju pragunemist oma hinges, kui praguneb inimese elu ja lõpeb maine teekond. Kuid ka siis on meie kõrval Jumala kinnitus: «Aga minu heldus ei pea sinust mitte lahkuma!»
Need on tunded, mis praegu asuvad iga eestlase hinges, sest nagu inimene seda tihti näeb, armutu surm on ära kutsunud ühe Eestimaa poja, Lennart Meri, kes Eesti Vabariigi presidendina juhtis rahvast kaheksa aastat pärast raju vaibumist.
Selle aja vältel sai Eesti tagasi oma õigusliku koha vabade rahvaste kõrval ja leidis rahvusvahelist lugupidavat tunnustust, mille kutsus ellu vabariigi president oma sooja diplomaatilise võimega luua sõpru nii riigipeade kui ka rahva ning  rahvaste hulgas. Seda loomulikult ka eesti rahva hulgas nii kodumaal kui ka seal, kus eestlaste kodud asuvad väljaspool Eestimaa piire. Oli tihti kuulda nagu hingetõmmet rahva hulgas, kui ta astus paljudel kordadel nende ette ja nende hulka.
Nüüd aga ei saa  ta seda enam teha, sest armutu surm on teda kutsunud. Ja lein täidab eestlaste hinge.
Kuid ka siin ja just nüüd peame kuulma Jumala sõnu: «Minu heldus ei lahku sinu juurest iialgi!» Mitte armutu surm, vaid Jumala armurikas heldus on kutsunud tagasi koju oma poja, kes maises elus oma isiksusega oli võimeline seisma kui rahva austatud president, kuid kes igaviku Jumala ees on alati olnud ka Temale kuuluv hing, ja on nüüd tagasi kutsutud sinna, kuhu tema hing kuulub. Nagu hingeliselt sinna kuulume meie kõik.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja kõikide väljaspool kodumaa piire asuvate kaasmaalaste palved on täna president Lennart Meriga tema ärasaatmisel. Samuti avaldame südamlikku kaastunnet tema perekonnale ja lähedastele palves, et leinakurbus peatselt muutuks armastavaks ja austavaks mälestuseks.
Udo Petersoo,
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop
* * *
Mulle oli suureks auks saada president Lennart Merilt kutse tulla tema käsundusohvitseriks ning tagantjärgi meenutades oli see mulle väga huvitav aeg. Me olime presidendiga peaaegu samas eas mehed, tema minust üheksa kuud noorem; juba see fakt andis hea koostöövalmiduse.
Meie tagapõhjad olid küll erinevad: tema kui kodu- ja mina väliseestlane. Mul puudus toona täpsem ülevaade taasiseseisvunud Eesti arengust, just president Meri sai mulle selle tutvustajaks ja ta tegi seda tõesti hästi. 
Mul oli võimalus presidenti saata tema välisreisidel. Kõikjal jättis ta särava isiksusena  mõjusa mulje. Ka tööreisidel oli ta kui rändur, kes tänu paljude võõrkeelte oskusele oli igal pool nagu kodus. See imponeeris mind ja kõiki.
Kuna Lennart Meri ema oli Eesti-Rootsi päritolu, armastas ta osa võtta Vormsi kiriku sündmustest, näiteks olevipäeva tähistamisest. Kuigi meil presidendiga otseselt kiriku või religiooni teemal jutuajamist polnud, oli tajutav, et ta on südames usklik.   
Meil oli väga hea läbisaamine, respekteerisime teineteist. Selline suhtumine jäi kestma ka pärast meie koostööperioodi.
Rein Puusepp,
E.E.L.K. konsistooriumi abipresident,
president Lennart Meri vanem käsundusohvitser
aastatel 1995–1996
* * *
President Lennart Meri käis Inglismaal kaks korda ja mõlemal korral kohtus ka siinsete eestlastega. Käisime temaga ka Bradfordi Eesti majas, kus teda rahvas tõsiselt armastab. Londonis oli mõlemal korral vastuvõtt nii saatkonnas kui ka Eesti majas, kohtusin temaga isiklikult. Olen presidendi lahkumise üle väga kurb.
Valmistan praegu ette mälestusteenistust Lennart Merile, mis tuleb Londonis tema sünnipäeval, 29. märtsil siinsele diplomaatilisele korpusele, Eesti sõpradele ja kaasmaalastele. Teenistus peetakse meie kirikus.
Lagle Heinla,
praosti kt, Eesti koguduste õpetaja Inglismaal
* * *
Inimene ja kõik
Koguja ütleb (1:5): «Ja päike tõuseb ja päike loojub.» Esimest korda pärast sõda võis eestlane kodumaal lugeda seda keelamatult 1961, kui tõlgituna ilmus Ernest Hemingway romaan (1926), mille pealkirjaks on Koguja lause esimene pool. Vähemalt teist korda kuulis seda igaüks, kes nägi Grigori Kromanovi lavastatud filmi «Viimne reliikvia» (1969). Lennart Meri oli selle filmi toimetaja. Ta vastutas selle eest, et Paul-Eerik Rummo parafraas Kogujast jääks alles.
Minu arust ei mõelnud Lennart Meri kaduvikule. Ta mõtles ettepoole, sellele, mis peab saama edasi. Edasi tuleb iseseisvuse uus päev ja nii ikka edasi. Nagu ütleb Paulus esimeses kirjas korintlastele (15:51): «Me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume.» Rääkimata Lennart Meriga neist küsimusist kunagi, on mul kahju, et ma ei saagi seda enam teha. Kuid meil kõigil on vabadus katsuda kirjad läbi. Ja näha tegusid.
Tähtveres 15. märtsil 2006                   
Peeter Olesk

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)