Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lendtäht Aksel Kallas (1890–1922)

20.11.2019 | | Rubriik: Kultuurielu

Estnische klänge, 1911.

Saaremaad nagu oma taskut tundnud Gustav Ränk (1902–1998) annab teada kunagise Kaarma koguduse „harkhabemega“ köstri Mihkel Kallase (1824–1896) kohta: „Mitte igal toonasel talupojal ei tulnud pähe anda oma poegadele kõrgemat haridust. Neist kaks jõudsid jätta oma nime eesti ärkamise või rahvusliku tõusuaja kultuurilukku. Oskar teadlasena, publitsistina ja diplomaadina, Rudolf kirikumehena ja filosoofina.“
Oskar Kallasest (1868–1946) ja ta soomlannast kaasast Aino Kallasest (1878–1956) on kirjutatud riiulitäis raamatuid. Rudolf Gottfried Kallasest (1851–1913) on meil riiulist võtta vaid kaks vihikut: Harry Haameri „Rudolf Kallas“ (Tallinn 1929) ja Karl Raudsepa „Rudolf Gottfried Kallas“ (Toronto 1988).
Kirjanik Aino Kallas kirjeldas mehe vennanaist, kes tuli „saksastunud kaupmehe kodust, hea perenaine ja 6 lapse ema, aga ilma mingisuguste vaimliste harrastusteta ja sallis eesti keelt ainult köögis, mitte saalis ega lastetoas. /…/ Aksel, 11-aastane väike poiss, ei ole, nagu isa ütleb, veel kunagi eestikeelset raamatut kätte võtnud“.

Rudolf Kallas hääbus Peterburis üle jõu käiva töökoorma all 1913. Teravapilguline Aino Kallas näeb eemalt: Rudolf Kallas „võttis Peterburi Jaani koguduse õpetaja koha osalt vist oma suure lastekarja koolitamise pärast, osalt temast palju noorema [22 aastat] lõbusaloomulise, suurlinna müra igatseva naise pärast“.
Siin peame lisama, et Rudolf Kallasel oli Peterburi kolimise aastal 1902 seljataga 15 aastat kõige loomingulisemat perioodi Rõuge kogudust teenides, aga ka näiteks Roosa kiriku ehitamist („Roosa kannel : 21 laulu Roosa kiriku ehitamise heaks“, 1892).
„Tema kirjanduslik hoogtöö toimus Rõuge ajastul 15 raamatuga, milledest 3 on üle 500 leheküljelised,“ kirjutab Karl Raudsepp (1908–1992), ja jätkab: „Proua suri revolutsiooni ja näljaajal Peterburis 1918. aastal. Ka mõned lapsed olid hukkunud või kadunuks jäänud. Ainult poeg Axel /…/ on teinud huvitava täispöörde. /…/ Isa surma eel andis välja saksakeelse luuletuskogu „Am Moor“ (1912). Aga 10 aastat hiljem ilmus tema järgmine luulekogu „Au langenuile“ (1922) eesti keeles ja Eesti Vabadussõjas langenute auks. /…/ Ta astus Tartu ülikooli usuteaduskonda 1910. aastal ja raskustega võideldes lõpetas õpingud 1915. aastal. /…/ 1919–1921 oli Jõhvi koguduse õpetaja ja samal ajal Eesti Vabadussõjas Narva frondil sõjaväeõpetaja.“
Aasta 1921 on Aksel Kallasele kahe raamatu aasta: „Sealtpoolt kaldalt“ ja kahe erineva kaanekujundusega „Kui pisarad kõnelevad“. Mõlemad kaks sisaldavad esseelaadseid usulisi mõtisklusi ja laule Jumalale kiituseks. Need kolm olidki selle mehe „enne surma Eestimaale“ raamatud.
Ah jaa, minu luuleriiulisse laekus esimesena „Estnische klänge“ (1911) Kristjan Raua „Juhan Liivi luuletuste“ (1909, 1910) väljaandest laenatud armsa kaanepildiga ning päisliistudega igal leheküljel. Sisaldab Aksel Kallase ilusa valikuga tõlkeid saksa keelde eesti rahvalauludest ning luulest (11 autorit) koos tõlkija eessõnaga. Oma arvustustes alatasa rahulolematu Anton Jürgenstein (1861–1933) ei olnud kitsi kiidusõnadega.

Mida kaugemale jäävad meist kunagi elanud loojaisiksused, seda enam kipuvad raamatud ja kuupäevad neid asendama. Et tuua Aksel Kallast pisut lähemale, anname sõna kriitik Rasmus Kangro-Poolile (1890–1963) albumist „Korp! Sakala 1909–1934“: „Mäletan kuidas ta varemini liikus ainult voorimehega. Ta oli paks ja troska vedrud vajusid ikka viltu. Ta luuletas, jõi ja pidas tudengina kirikus jutlusi. Mingid erilised vaimukõrged elevused avaldusid tema loomuses. Ja kui ta jutlustas, siis oli tundmus, et tema laulikuline pinge oli toonud Jumala meile kõigile palju lähemale, kui tundsime seda muidu kirikus. Joomise ja elupõletamise hoog vaheldus temas hiljemini palvetamisinnuga. /…/ Kindlasti parim laulikuline kõnemees kiriku kantslis, keda mina olen kunagi kuulnud. Kord ta pidas jutluse ühel erilisel noorsoo jumalateenistusel Peetri kirikus. Tema hääl ja tunnete tung pani õhu vabisema ning kui ta sirutas käed üles ja kõneles vahetult Jumalaga, siis tõusid kirikulised püsti ja valitses surmavaikus.“ (Karl Raudsepp, „Rudolf Gott­fried Kallas“, 1988)
Kusagil rõhutab kirjanik Henrik Visnapuu (1890–1951), et Aksel Kallase kõneosavus olnud nii kütkestav, et Jaan Kangro-Pooli (1888–1917) matusel Tartus talvekülmas kuulajad ei raatsinud haualt ära minna!
Aksel Kallase õde Margareta Kallas-Hammerit, kes õpetas saksa keelt kuni oma surmani 1932 ja kes tihti andis vaikselt nõu riietuse ja käitumise asjus, on meenutanud hea sõnaga Tartu gümnaasiumide õpilased.
Aksel Kallase isa Rudolf Kallase lühieluloo kirjutaja sõnul: „Kuid tal oli väga rahutu vaim. 6 aasta kestel oli ta tegev pastorina neljas koguduses ning veel sõjaväes ja riigikogus. Temast ei olnud suurt tuge oma emale ega vendadele-õdedele, ei vaimselt ega aineliselt. Ta oli haige mees ja kannatas tugevasti tervisehäirete all. Esimene maailmasõda, enamlaste revolutsioon ning oma perekonna traagika isa surma järele, oli jätnud mehe kannataja ossa. Ta otsis abi arstidelt ja surigi Berliinis ravil olles 4.04.1922.“ Nii lõppes Aksel Kallase elukäik.

Ta isal jätkus julgust, et sõita Valgast ja õnnistada ning pidada kõne meie sinimustvalge lipu pühitsemisel Otepääl – EÜSi juhatus usaldas noort kirikuõpetajat! Poeg Aksel Kallas mitte ainult ei olnud Vabadussõja rindel, vaid lõi hulga luuletusi surmast meie Vabadussõjas. Tema luuletuste sõnad on meile andnud rida vaimulikke laule, kaks neist – „Mu Isa, juba kaugelt nägid“ ja „Päev veereb, varjud tõusvad“ (412) – kõlasid tema leinateenistusel Tallinna Kaarli kirikus 27.4.1922.
Meie „Kiriku laulu- ja palveraamatus“ (1991) on lisaks Aksel Kallase sõnadele veel „Ärka, süda, vaim ja mõte“ (137A, 137B), „Su ette, vägev Elulooja“ (213), „Siimon Joona, täna mulle vastus anna“ (242), „Kui südant piinab valu“ (341A, 341B), „Jehoova, oma vägev käsi“ (417). Kataloog ESTER annab viited poolesajale laulule Aksel Kallase sõnadele.
Maitseprooviks pakuksin värviliste illustratsioonidega „Au langenuile : tänuhelid ja troostihääled“ (1922, kaas ja illustratsioonid: S. S.) raamatust lehekülgedelt 33–34 huvitava kujundimustriga luuletuse „Enne lahingut“.
Vallo Kepp

Enne lahingut

Võia mind tulega,
Kristuse vaim,
Et mina kartmata
Valuteed käin.

Valutee üksinda
Elusse viib,
Võitud on verega
Inglite tiib.

Lahti, jah lahti tee
Enesest mind,
Et läbi silmavee
Leiaksin sind.

Nüüd okastraadiga
Kaetud on maa,
Okaste krooniga
Eestigi sa!

Kuid ära nurise,
Kasuks see kõik:
Tõusmas ju läbi öö
Kristuse riik!

Valu on üürike,
Jäädav on õnn.
Õndsad, kes elusse
Kutsutud on

Võia kõik tulega,
Kristuse vaim,
Täida kõik eluga,
Taevane võim.

Lahti, jah lahti tee
Enesest mind,
Et läbi surmaöö
Leiaksin sind!

Pildigalerii:

Pärnu, 1921

Sealtpoolt kaldalt, 1921.

Kui pisarad kõnelevad, 1921.

Kui pisarad kõnelevad, 1921.

Luulekogu „Au langenuile“, 1922.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)