Esileht » Uudis » Uudised »

Leiti vanim eestikeelne piiblitõlge

27.02.2002 | | Rubriik: Uudised

Ajakirja Keel ja Kirjandus veebruarinumbris tutvustab teadlane Kristiina Ross kahte enam-vähem täielikku Vana Testamendi tõlkekäsikirja, mis pärinevad 1720ndate aastate keskpaigast.
Varaseim tekstis esinev kuupäev on 18. september 1725, mis seisab 1. Moosese raamatu lõpus ja on arvatavasti tõlkija kirjutatud. Ilmselt on käsikirjade toimetamine kestnud 1738. aastani.
Teatavasti ilmus esimene eestikeelne Piibel 1739. aastal ja selle peamiseks tõlkijaks on seni peetud Jüri pastorit Anton Thor Hellet. Rossi arhiivileiust selgub, et Helle ei teinud seda tööd üksi, vaid tõlge on valminud kümnekonna mehe ühistööna. Tänapäeva mõistes peab Ross Anton Thor Hellet eelkõige peatoimetajaks, mitte olulisimaks Vana Testamendi tõlkijaks.
«Eesti piiblitõlke ajaloo» kirjutanud teoloogiadoktor Toomas Paul on õnnelik, et nüüd on võimalik hakata uurima Vana Testamendi 1739. aasta teksti redigeerimise käiku. «Vana Testamendi teksti saamise lugu muutub meile nüüd kättesaadavamaks nende kahe leitud käsikirja analüüsi tulemusena,» kommenteerib Paul.
Siiski on esialgu ainus selgesti tuvastatav tõlkija Hageri pastor J. N. Wilcken. Ent käekirjade väljaselgitamine ja kindlakstegemine on pikk ja keeruline protsess. «Põhimõtteliselt tuleks kõik käekirjad läbi võrrelda kõigi 1720. ja 1730ndail aastail Eestimaal tegutsenud pastorite käekirjadega,» kirjutab Ross. Imestust pakub seegi, et paljudel pastoritel oli enam-vähem ühesugune ja üsna hea eesti keele oskus. Jääb vaid loota, et suudetakse leida vajalikud võrdlusmaterjalid.
Keeruline algus
Piibli eesti keelde tõlkimine on olnud pikk ja keeruline protsess. Praegu nii suupärased piibliväljendid on kujunenud rohkete paranduste ja ümberkirjutuste protsessis. Näiteks 1Ms 1:2 algkaost kirjeldavast väljendist tohu wa-bohu`st kujunes lõpuks sõnapaar tühi ja paljas. Või Koguja raamatu väljend tühi töö ja vaimunärimine on alguses tõlgitud tühhi ja hinge nõrgutamine. Samuti on valitud sõnade wagga ja ilmalaitmatta vahel, millele omakorda on pakutud vasteid aus ja ilma kawwalusteta.
Praegu tuntud Saalomoni ülemlaul on algselt kirja pandud kui Salomoni suur ja kallis Laul, seejärel aga Keigeüllem Laul. Sellised parandused annavad tunnistust, et tööd on tehtud südamest ja väga hoolikalt.
Toomas Pauli arvates Rossi arhiivileid üldpilti oluliselt ei muuda, vaid annab tunnistust protsessi pikkusest ja põhjalikkusest ning sellest, et tõlkijaid oli rohkem kui algselt arvati. «Ei ole nii, et üks mees võttis kätte ja tegi ära,» sõnas Paul. Arhiivileiu olulisus asjaosaliste jaoks on loomulikult kirjeldamatu, sest piiblitõlke ajaloolastel on nüüd võimalik tegeleda allikmaterjalidega, mitte pelgalt oletustega.
«Ent tänaste piiblitõlkijate au ja uhkus, et nende Piibel on esimene kollektiivne töö, ei vasta enam tõele, sest nagu selgus, on Eestimaal seda ennegi tehtud,» muheles Paul. Toomas Paul ja Kristiina Ross on omavahel ära jaganud, et hetkel tegeleb Ross Vana Testamendi ja Toomas Paul Uue Testamendi tõlkeanalüüsiga.
Erle Iher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)