Leinas ja lootuses

02.01.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Armas lugeja! Soovin Sulle õnnistust uue aasta juhtsalmiga: «Jeesus Kristus ütleb: Mina elan ja ka teie peate elama» (Jh 14:19).
See salm kinnitagu meie rahvast suure eestlase ja eurooplase Jaan Krossi lahkumise puhul ajast igavikku. Me ulatame üksteisele käe ja vaatame sügavalt silma. Mulle jääb kustumatult meelde 20. märts 2006. President Lennart Meri oli lahkunud siit maailmast ja valmistasime ette matusetalitust. Mina külastasin Jaan Krossi, kes pidi ütlema Kaarli kirikus järelehüüde.

Jaan Kross oli ka varasematel kohtumistel lugenud ette lõike oma teostest. Sellel päeval luges ta aga mulle oma töötoas järelehüüde presidendile. Mul on praegu kõrvus nende sõnade kaja. Kahjuks matusepäeval ta ei saanudki olla Kaarli kirikus ja nõnda olen ma küllap üks väheseid inimesi, kes seda järelehüüet n-ö originaalis sai kuulda.
«Lennart! Oma sünge saatuse kätte unustatud pärastsõja-aegne Ida-Euroopa tahtis pühkida Sind olematusse enne, kui Sa said lapseeast välja. Poole oma täiskasvanu-elust olid Sa sunnitud elama oma võõrvallutatud kodumaal, kukla taga pretensioon: ole tänulik, et Sind ülepea tagasi lasti. See oli ju moonutatud elu. Mõistetamatuse valu, ja võib-olla ka füüsiline valu, või vähemalt selle ähvardus hiilis ju ka Su viimase aseme ümber. Ja ikkagi olid Sa üks oma aja õnnelikumaid inimesi. Sest Sa olid loomuldasa – päikesepoiss. Sa olid visionäär, kes võis nähtavasti ühe käeliigutusega lülitada kõrvaliseks; teisejärguliseks kõik hämmeldavad aspektid ja nähtava jumalarahuga tegelda peamisega. Või sellega, mille Sina olid kuulutanud enesele peamiseks. Ja mis asetses sageli juba mitu sammu tegelikust hetkest eespool. Või ajuti ka tagapool. — Me tundsime teineteist üsna kaua. Aga tegelikult jäigi mul teada saamata, kust oli õieti pärit Sinu filosoofia.»
See järelehüüe on palju rohkem kui pelgalt kõne. Samad sõnad kehtivad ka Jaan Krossi enda kohta.
Sellel suvel lugesin Jaan Krossi raamatut «Paigallend». Tundsin seal ära selle maailma, millest mu isa jutustas. Jaan Kross vaatleb inimeseks jäämise kunsti keerulistes oludes. See on lugu inimesest, kes sattus olema tunnistajaks sellele, mis toimus Eesti Vabariigiga II maailmasõja käigus. Kross ei mõista hukka. Ühe inimese käitumisest võib saada kogu rahva käitumine ja kui on tegemist ka pisima kõrvalekaldega, võid end äkitselt leida reeturite ridades.
Kelleltki pärineb mõte, et ainult siis on kirjandusel lootust, kui ta oma rahva jaoks midagi tähendab. Kross on eestlaste enesetunde tõstmiseks palju teinud. Ta on kujundanud küllap eesti rahvast rohkem kui keegi teine. Jaan Krossi on nimetatud eesti kirjanduse vanaisaks.
Rein Veidemann on kirjutanud, et Jaan Krossi tulevikukuulutuses pole õõnsat prohvetlikkust. Sellesse on sisse arvestatud ka minevikukogemus, selle pained, kaotused, häbid ja lootused. Krossi loomingus on selge sakraalne mõõde. Tema proosa keskmes olevates tegelastes vaatab vastu nii Hiiobi kannatusi kui Joona imelise pääsemisega kaasnevat kogemust.
Timotheus von Bocki dilemma Krossi kuulsaimas romaanis «Keisri hull» meenutab Juuda probleemi. Jaan Krossi ajalookirjutuses on kaks keset, mõlemad taandatavad problemaatikale, millega tegeldakse Piibliski. Teiseks iseloomustab Krossi ajalookirjutust sama probleem, mille ees seisis Loti naine. Minevikku vaatamiseta pole võimalik kujutleda tulevikku. Samas võib minevikuteadmine olla halvav.
Kross lahendab selle probleemi nii, et tuleb õppida elama koos «minevikuhalvatuse» või ajalooliste traumadega. Inimese suurust mõõdetakse sellega, kuidas ta saab hakkama «hävimatu reaalsusega», mida ta sellest õpib ja mida teistele pärandab.
President Ilves kirjutas Jaan Krossi meenutades: «Kogu Krossi looming keskendus oma rahvale ja riigile. Ajalugu taastava ja komponeeriva loojana leidis Kross eestluse juuri sealtki, kuhu teiste pilgud varem ei ulatunud. Ta kirjutas noist asjust siis, kui see meie rahvale oli väga raskeks tehtud, ning viisil, millest lugeja ometi ühemõtteliselt aru sai. /—/ Krossi looming aitas Eesti rahval säilitada iseolemise tahet, meie keelt ja kultuuri. Ta oli üks nendest, kes hoidis rahva vaimuvärskust ja seadis meid valmis kasutama võimalust Eesti iseseisvuse taastamiseks.»
Lõpetan Jaan Krossi sõnadega: «Minu põlvkonnal on hästi läinud juba selles mõttes, et meie, kahjuks küll oma vähemiku osas, sest enamik on juba surnud, oleme välja elanud selle ajani, kus Eesti on nii vaba, kui ta nüüd üldse on.»
Puhka rahus.

Image
Tiit Salumäe,
assessor

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)