Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Leinaga on nagu armastusega

01.12.2021 | | Rubriik: Ühiskond

Elavas vestlusringis arutleti Annika Laatsi juhtimisel surmaga seotud teemadel. Rita Puidet.

Mõnikümmend inimest kogunes läinud neljapäeval Tartu ülikooli peahoonesse kunstimuuseumi arutlema koos hingehoidja Annika Laatsiga leina üle.

Kui armastus ja lein on protsess, siis selleks on ka surmaks valmistumine. Kogemusi seoses leinaga jagas nii mõnigi, otsides kinnitust varasemale kogemusele ja oma mõtetele tulevikuvaates. Keegi meenutas, et oli lubanud oma isale seada ta ise pärast surma matusteks valmis, sealjuures ka pesta. Tänapäeval on aga pigem vastupidi: surmast ei taheta rääkida ja leinamiseks ei jäeta aega. „Aga inimhing pole muutunud,“ kinnitas Annika Laats ja küsis, mis saab meie hingega, kui me leinamiseks aega ei leia. 

Ta julgustas lapsi matustele kaasa võtma, mitte neid kaotusvalu kartuses spaasse saatma. Kui aga lapsed, kas või mänguhoos, hakkavad vanematele surmaga seotud küsimusi esitama, pole õige neid eirata. Meil ei ole kõigile küsimustele vastust ega peagi olema, aga vastuseta küsimused ja tunded ei kao. Nende ilmsikstulekuni võib kuluda 20 aastat. Vanematel ja vanavanematel on kohustus valmistada last surmaks, kinnitati vestlusringis.

Laats meenutas, et varem koguneti peielaua jaoks süüa tegema, räägiti kadunukesest, nuteti ja leinati koos. Aga oma 20 tööaasta jooksul on ta toimetanud vaid ühe kirstupanekutalituse. Lein on individuaalne, ei allu mingile standardile ning vajab läbielamist, sõnas ta toetudes oma kogemusele kirikuõpetaja ja hingehoidjana. Ta on mures inimeste pärast, kes püüavad leina unustada. 

Mälestuste talletamise kõrval räägiti ka lahkunule armsate esemete hoidmisest või näiteks praegu sünnitusmajades pakutavast võimalusest teha lahkunud lapse käejäljend. Hea soovitus oli salvestada oma vanemate juttu, mõelda elundidoonorlusele ja taaskohtumise päevale.

Kõike seda oli hea kuulda pärast ringkäiku Tartu ülikooli kunstimuuseumis avatud näitusel „Surma pale. Elu vägi surimaskides“, mis kutsub mõtisklema lahkunute mälestamise ja neist jääva pärandi üle.

Rita Puidet 

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)