Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Arvamus »

Leides oma kohta

10.08.2022 | | Rubriik: Arvamus

Eks iga noor vaimulik mõtleb, milline võiks olla tema tulevane kogudus. Mõni on rohkem optimistlik, teine pessimistlikum, mõni üritab olla realist. Kuid keeruline on olla realist, kui on nõnda palju seda, mida lihtsalt ei tea. Ka siin kehtib vaga ütlus, et inimene teeb plaane, kuid Jumal juhatab. Siiski saab tagantjärele jagada mingeid kogemusi, mis ehk mõnele lugejale on lihtsalt huvitavaks lugemiseks, aga teisele päriselt abiks ja toeks. 

Minu teekond vaimulikuna EELKs algas 2021. aasta veebruaris, kui mind ordineeriti diakoniks. Asusin teenima Tartu praostkonna vikaardiakonina. Elasin ja töötasin põhiliselt Kambjas, aidates Kambja koguduse õpetajat Andrus Mõttust. Alates selle aasta juunist olen Valga praostkonna vikaardiakon ja põhiliselt aitan praost Mart Jaansonil teenida Rannu kogudust. 

Olen andnud oma jah-sõna, et jääda Randu pikemaks ja pastoraalseminari läbides kandideerida ka Rannu koguduse õpetajaks. Alates suve algusest elan ka perega Võrtsjärve ääres metsade keskel, mitte kaugel juba tuttavaks saanud Rannu kirikust. Nii olen oma tuleviku sidunud Rannu Püha Martini kogudusega.

Kui minu käest küsitakse, miks valisin Rannu, vastan naljaga. Ütlen, et ei abiellunud oma pruudiga (kogudusega) mitte rikkusest, vaid armastusest. Valisin kõige ilusama, kes kõige rohkem puges minu hinge. See on tõsi. Eks paljuski on olnud Jumala juhtimist, kuid kõik, mis on lähikuude jooksul toimunud, on kinnitanud arusaama, et tehtud sai õige valik. 

Esiteks kutsusid Rannu koguduse juhatuse esimees ja tema abikaasa mind ise Randu. See on alati hea märk, kui ise ei pea ennast pakkuma, vaid sind kutsutakse. See annab märku, et oled ka oodatud. Teiseks on mul olemas seosed Rannu kirikuga, see ei ole mulle päris võõras koht. Olen laulatatud Rannu kirikus ja minu abikaasa elas varem Rannu lähedal. Kolmandaks, Rannu koguduses on olemas tugev tuumik, kellele läheb kirik siiralt korda ja kes on valmis vabatahtlikult olema nõu ja jõuga abiks. Neljandaks on mind väga südamlikult vastu võetud Valga praostkonda, nii praosti kui teiste vaimulike poolt. Viiendaks on Rannu koguduse liikmed olnud abiks ka elukoha leidmisel ja muudes praktilistes küsimustes. Kuuendaks on meil olnud koguduse vaimuliku töö osas ühine arusaam nii koguduse hooldajaõpetaja kui ka liikmetega. 

Põhjusi võiks tuua välja veel ja veel. Kui mõtlen kõige peale, mis on juhtunud lühikese aja jooksul, siis tulevad mõttesse paljud inimesed, kellele olen tänulik. Nimeliselt toon veel välja oma abikaasa Hanna-Liina, ilma kelleta ei oleks ma see, kes praegu olen. Ta on mind lohutanud rasketel hetkedel ja rõõmustanud koos minuga headel aegadel. Temaga koos oleme arutanud ja mõtisklenud kogudusetöö erinevate tahkude üle. Alati on ta olnud ise koguduse tegemistes kaasas ja kandnud pastoriproua rolli hästi, vaatamata oma loomulikule ujedusele. 

Suurim tänu kuulub muidugi Jumalale, kes kasutab meid vaeseid ja puudulikke inimesi oma riigi töös. Minule on ta leidnud koha Rannus. Arvan, et meil kõigil on tema viinamäel töötades oma koht. Igaühel vastavalt oma kutsumusele, andidele ja võimalustele. Julgustan seda kohta vastu võtma. Ei pruugi küll olla lihtne, kuid Jumal, kes kutsub, ka varustab ja õnnistab.

 

 

 

 

Robert Bunder,

vaimulik

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)