Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Leeritund 12. osa – Piiblist ja ilmutusest

30.06.2004 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Piibli sisu
Sõna «piibel» on pärit kreeka keelest. Kreeka ta biblia tähendab `raamatud’, õigupoolest `raamatukesed’, sest ainsus biblion on deminutiiv sõnast biblos, millega tähistati algul papüürost ja hiljem ka papüürosest valmistatud raamatuid. Sõna tüvi on tuletatud Foiniikia linna Byblose nimest, mis kunagi oli papüürose peamine eksportija. Ladina keele vahendusel on iga keele hääldusele vastavalt mugandunud kirjapildis Piibel saanud eriterminiks kristlaste pühakirja tähistamiseks.
Piibel koosneb kahest osast, millest esimene on üle võetud juutidelt. Kui evangelistid ja apostlid viitavad «Kirjadele» (Mk 14:49 jm) või «pühadele kirjadele» (Rm 1:2), mõtlevad nad kogumit, mida tollal nimetati «Moosese Seadus ja prohvetite raamatud ja Laulud» (Lk 24:44), lühemalt «Seadus ja prohvetid» (Mt 5:17 jm) või lihtsalt «Seadus» (Mt 5:18; Jh 7:49 jm). See nn Vana Testament ehk Vana Leping moodustab kolmveerandi Piiblist ja sisaldab paljude sajandite jooksul kirja pandud tekste – seadusekoodekseid, kroonikaid, luulet, vanasõnakogumikke, prohvetite sõnu jm. Algselt oli see kirja pandud heebrea keeles.
Uus Testament on kirjutatud kreeka keeles I sajandil. See koosneb neljast evangeeliumist, mis jutustavad Jeesuse Kristuse elust ja edastavad Ta sõnu; Apostlite tegude raamatust; 21 epistlist ehk apostlite kirjast (2×7 Pauluse kirja konkreetsetele kogudustele ja 7 teiste apostlite ringkirjalist läkitust) ning Ilmutusraamatust. Neid kirjutisi kasutati jumalateenistustel ettelugemiseks võrdselt Vana Testamendiga. Kristlaste jaoks on Jeesuse kuulutus ja Uus Testament võti Vana Testamendi mõistmiseks (2Kr 3:14).
Piibli tähendus
Piibel on ristiusu õpetuse aluseks ja normiks. «Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses» (2Tm 3:16), sest prohvetid ei ole rääkinud omal tahtel, vaid «Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest» (2Pt 1:21). Uue Testamendi kirjutamise eesmärk on, «et te usuksite: Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes» (Jh 20:31).
Piibel ei ole misjoniraamat, s.t see ei ole kirjutatud väljasseisjate värbamiseks, oma seisukohtade kaitsmiseks nende ees jms, vaid on kristlikele kogudustele ja nende liikmetele tarviline sõnum. See tingib, et ka meie aja inimesel ei ole lootust pelga Piibli lugemisega (Ap 8:30) taibata kirjutatu tähendust, vaid see sünnib ikkagi elava kokkupuute varal teiste kristlastega, koguduse kuulutuse, s.t jutluse abil, ühesõnaga osaduses (Hb 10:25). Pühakiri ei ole omaette suurus, vaid Jumala ilmutus Jeesuse järelkäijatele, ja see tähendab, et paljut saab mõista alles teele asudes.
Piibel ja pärimus
Piibel on olnud sajandeid raamat, mida loeti ette ja seletati jumalateenistustel. Alles XIX sajandi algul loodud piibliseltsid ja odavalt trükitud piibliraamatud on teinud sellest taskuraamatu. Seda on vaja meeles pidada ka oma Piiblit lugedes. Pühakirjas «on mõndagi raskelt mõistetavat, mida õppimata ja jalgealuseta inimesed väänavad hukatuseks iseendale» (2Pt 3:16). Seepärast hoiatatakse: «Seda taibake esmalt, et ükski prohvetikuulutus Pühakirjas ei ole omapäi seletatav» (2Pt 1:20).
Piibli mõistmiseks on oluline kiriklik pärimus, mis annab autoriteetse tõlgenduse. Piibel ja pärimus on kaks sammast, millele Kirik on rajatud. Osa pärimusest on suurtel kirikutel ühine ning ulatub algkristluse aegadesse. Katoliiklased ja õigeusulised toetuvad seitsme oikumeenilise kontsiili otsustele ja kirikuisade öeldule.
Kõik konfessioonid toetuvad Piiblile, aga igal (ka karismaatilistel vabakogudustel!) on oma dogmaatika, mis ütleb, kuidas Piiblit tuleb mõista. Luterlikus kirikus on õpetuse aluseks vanakiriku kolme usutunnistuse kõrval XVI sajandil kirjutatud nn usutunnistuskirjad, millest eesti keelde on tõlgitud «Väike katekismus» ja «Suur katekismus» ning Augsburgi usutunnistus.
Piibel ja ilmutus
Jumal saab ilmutada vaid nii palju, kui inimesed on võimelised vastu võtma. Jeesus korrigeerib Vana Testamenti (Mt 5:21.27.31 jm) ja ütleb, et Mooses on teinud mööndusi liha nõtruse pärast (Mt 19:8).
Ilmutu taipamine on Vaimu töö (Jh 14;26), armu antakse armu peale (Jh 1:16j). Jumala ilmutus jätkub. Jeesus ütles oma lahkumise eel: «Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kõigesse tõesse» (Jh 16:12j).
Toomas Paul

Oleme Eesti Kiriku leeritundide sarjaga lõpule jõudnud. Aga kui Jumal lubab, siis pärast suvepuhkust jätkame lehes usutõdede edasiandmist.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)