Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Leeripoisist preestiks sai 30 aastat tagasi ruttu

21.12.2022 | | Rubriik: Kirikuelu


16. detsembril 1992 Tallinna toomkirikus: Joel Luhamets (esireas, paremalt), peapiiskop Kuno Paljula ja Elmar Reinsoo, Anti Toplaan (teine rida, paremalt), Veiko Vihuri ja Hannes Nelis.                          Ahti Toplaan

16. detsembril tähistasid Saaremaa vaimulikud Hannes Nelis, Anti Toplaan ja Veiko Vihuri Saarte praostkonna päeva raames toimunud jumalateenistusel oma 30. preestriordinatsiooni aastapäeva. 

Meenutati, et ordinatsioonitalituse pidas 30 aastat tagasi Tallinna piiskoplikus toomkirikus peapiiskop Kuno Pajula, keda assisteerisid praost assessor Joel Luhamets ja praost Elmar Reinsoo. Toonastest vaimulikest oli nüüd Kuressaare kirikus tänane piiskop Joel Luhamets.

Eesti Kirik pöördus praostkonna kolme vaimuliku poole paari küsimusega.

Miks valisite vaimuliku tee?

Anti Toplaan, praost, assessor: 1989. aasta sügisest olin asunud õppima UI-sse mis oli kogu nõukogude perioodi tegutsenud toomkiriku taga asuvas toonases konsistooriumihoones. Kui 1991. aastal abiellusin Eedaga, kelle kodu oli Saaremaal, palus Kuressaare koguduse tolleaegne õpetaja Jaan Tammsalu, et asuksin juba enne stuudiumi lõpetamist täitma Mart Salumäest tühjaks jäänud kohal koguduse vaimuliku ülesandeid. Nii algas praktiline töö käsikäes kooliaastatega, mis elukestva õppena kestab tegelikult siiani. Kutse vaimuliku kutsumuseks kujunes aga juba enne neid sündmusi minu töötamisel Tallinna Pühavaimu koguduse juures.

Veiko Vihuri, teoloogiadoktor, Karja, Pöide ja Saaremaa Jaani õpetaja: See polnud valiku küsimus, vaid äratundmine, et see on minu kutsumus ja tee, mida tahan käia. Tundsin seda soovi südames veel enne, kui leeris käisin, ja panin ka imeks: kuidas nii, ma pole ju veel kristlanegi? Küllap oli see Issanda kutse, mille ta mulle südamesse pani.

Hannes Nelis, Valjala, Kaarma ja Muhu õpetaja: Tagantjärele mõeldes olen ka ise üllatunud, et selle valiku tegin, aga kui sügavamalt juurdlen, siis ometi ei imesta, vaid arvan, et mina ei valinud, mind kutsuti. Mu ema meenutas, et väiksena olin lubanud, et hakkan kas arstiks või kirikuõpetajaks. Kasvasin usklikus peres, minu isa ja ema olid luterlased ja vanaisa oli Püha koguduse juhatuse esimees. Ma püüdsin mitmel kombel sellele kutsele vastu olla. Näiteks oli mul kindel soov hoopis näitlejaks saada, aga napilt enne lavakasse astumist jäin väga haigeks. Siis tuli sõjavägi ja tagasi tulles 1987 olid ajad, mil Eesti hakkas vabanema ning ma läksin leeri ja jõudsin koguduse koori laulma. 1991 astusin UI-sse ning sain tuttavaks Veiko Vihuri ja Anti Toplaanega ja me muutusime väga lähedasteks. Oli peadpööritav kiirus – 1989. aastal olin Kuressaares leeripoiss ja 1992. aastal olin samas koguduses vaimulik.


30 aastat hiljem: Hannes Nelis (paremalt), piiskop Joel Luhamets, Anti Toplaan ja Veiko Vihuri.  Irina Mägi

Kas ja kui erinev on jumalasõna kuulutada täna ja 30 aastat tagasi?

Anti Toplaan: 30 aasta eest olid kogudused rahvarohkemad ning inimesed tulid kirikusse nagu iseenesest. Nüüd tuleb ka ühe inimese kutsumiseks koguduse juurde ja tema osaduskonnas hoidmiseks teha tööd, sest valikuvõimalusi on väga palju rohkem. 

Veiko Vihuri:Alustasin kirikutööd 1991. aastal, olin alguses kõigest teoloogiaüliõpilane, siis juba diakon. Ma ei saa öelda, et töö sisu erineb. Küll aga erinevad välised olud. Ühelt poolt on elu läinud mugavamaks, juurde on tulnud uusi võimalusi. Näiteks toona hüppasin jalgratta selga ja väntasin, kotis talaar ja armulauariistad, seitse kilomeetrit kirikusse. Täna sõidan kohale autoga. Kellelegi helistamiseks tuli jalutada kilomeeter maad alevi keskele, kus asus telefoniautomaat. Nüüd on igaühel mobiiltelefon. Jutlused kirjutasin üles käsitsi, alles hiljem sain kirjutusmasina. 

Vaimulikus mõttes olime toona kirikuna ja rahvana justkui uue ja paljutõotava päeva alguses. Paljud inimesed otsisid oma ellu Jumalat. Praegu tundub olevat pärastlõunane leitsak. Kas ja millal annab Jumal uut äratust? Tema üksi teab.

Hannes Nelis:Tollel ajal, kui kirikutööle tulime, oli lahtiseid südameid palju. Inimesed olid kuidagi avatumad võrreldes tänasega. Toona oli inimestel suur igatsus ja oldi lootusrikkad ning usaldati kirikut. Praegu on inimesed umbusklikud ja mitte üksnes kiriku suhtes.

Olete jäänud teenima Saaremaale. Miks?

Anti Toplaan: Olen pidanud ennekõike oluliseks seda, et minu perekond tunneks end turvaliselt. Kõiki aja jooksul lisandunud ülesandeid on seni olnud võimalik täita ka Saaremaal elades.

Veiko Vihuri: Mina olen jäänud truuks kogudusele, kus 1987. aastal leeris käisin ja kus ma juba viis aastat hiljem kantslisse astusin. Leeripoisist õpetajaks saamine käis üsna ruttu. Eks hiljem on aeg-ajalt ikka olnud mitmesuguseid mõtteid ja kaalumisi, aga need uksed ei ole avanenud – järelikult polnud ette nähtud.

Hannes Nelis:See on mu kodusaar – olen siin sündinud ja siin kasvanud. Kuigi olen saanud paar kutset mandrile, aga kuidagi ei ole minust ikkagi minejat saanud. Saarlased on mind ikka omaks pidanud. 

Liina Raudvassar

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)