Suvi ei ole ainult puhkuse aeg, vaid
pakub mitmes koguduses võimalust osaleda leeritundides, et end täieõiguslikuks
koguduseliikmeks ette valmistada.

Harju-Madise suvisel leeripühal: õpetaja Joel Siim, leerilapsed Mari-Liis Pillerpau, Kristen Dorbek, Teelika Šutov, Aet-Rut Laht ja koguduse praktikant Merle Prass-Siim.

Praostkonniti on tava erinev, ent enamikus
kogudustes leiab vaimulik ka suvekuudel aja ja võimaluse leeritunde ning
leeripüha pidada. Juhul, kui leeriealisi huvilisi jagub. Erilise võimaluse
pakub suveaeg aga leerilaagrite korraldamiseks, et looduse rüpes, muu hulgas
sportides ning puhates kristliku õpetuse võtmeteemasid osadusringis omandada.

Leeris käimine on oluline samm noore
jõudmisel täisikka, teatab «Kiriku teejuht». Kui okupatsiooniaastatel käidi
leeris 18aastaselt, kuna riigi seadustega oli nooremate konfirmeerimine keelatud,
siis praegu tulevad noored leeri üha enam juba 15aastaselt. Pühapäevakoolist
väljakasvamise järel tundub loogiline otsida oma teed ja ühineda kogudusega
iseseisva liikmena.

Leeri tuleku erinevad motiivid

Paljudes kogudustes on aastatega juurdunud
traditsioon pidada leeripüha aastast aastasse ühel kindlal päeval. Saaremaal
Pühas on selleks 23. juuli, Püha Jakobi kiriku nimepäev. Sel aastal oli
leerilapsi 5.

Harju-Madise koguduses, kus maksumaksjaid
liikmeid on umbes 150, peeti leeripüha 30. juulil. Leeritatavaid oli 4, kolm
noort ema ja üks noor isa. Leeri kasuks Madise kirikus pani õpetaja sõnul noori
otsustama ilus kirik erilises paigas – mere kaldal.

20ndates aastates noored moodustasid juba
enne leeri tulekut sõpruskonna, mis kahekuuse leeriperioodi vältel vaid
tugevnes ning küllap elupõlise ühenduse sai.

Koguduse hooldajaõpetaja Joel Siim rääkis
Eesti Kirikule, et konfirmatsiooniks valmistudes käidi regulaarselt koos, ent
oluline roll oli kodutööl: etteantud kirjanduse läbitöötamine.

Võru praostkonna Pindi koguduse noor diakon
Mait Mölder kinnitas, et hoidmaks koguduseliikmete vähenemist, püüab ta
võimalikult tihti leerikooli pidada. Seni ei saa sooviavaldajate nappust kurta:
sel aastal toimus 11 liikmega kevadleer, 20. augusti leeripühale on oodata 18
konfirmeeritavat ning eeloleval sügisel on plaanis uus leeriperiood välja
kuulutada.  

Mis motiveerib leeri tulema? Eks põhjusi on
mitu, leiab diakon Mölder. Traditsioonil on kindel osa: toimitakse esivanemate
eeskujul. Vähemalt ajaloolise Võrumaa aladel elab veel  generatsioon, vanaemad-vanaisad, kes
lapselaste leeriealiseks saades neid tagant utsitavad kirikulävest üle astuma.

Põhjust võib leida ka sõpruskonna mõjus:
sõber kutsus, ütleb nii mõnigi noor leeritulija. Samuti tullakse, et näiteks ristivanemaks
saada. Mait Mölderi väitel tuleb noori ka päris iseenda initsiatiivil:
tullakse, et oma küsimustele vastuseid leida.

Leerikoolis räägitakse elust ja surmast

Mölder käis ise leeris Räpina koguduses,
kus toona oli hingekarjaseks Heino Nurk. Noor vaimulik nimetab toda aega
põnevaks ning on sealt enda juhitavasse leeriprogrammi mõnegi idee võtnud.
Loomulikult kuulub leerikursuse teemavalikusse katekismuse, kümne käsu,
sakramentide, Vana ja Uue Testamendi ülevaade ja kiriklike talituste tutvustus,
ent Mait Mölderi meelisteemaks on kristlik eetika. Viimane on ka noortele
kõnekas.

Üheks kaalukamaks teemaks on surmaga
seonduv. Mis saab inimesest pärast surma, on üks esikümne küsimusi. «Eks see
ole suuresti tänase massimeedia teene, et surma seostatakse ainult
negatiivsega, kaotuse, allaandmisega,» leiab Mölder.

«Ametliku» ideoloogia järgi oleme
surematud. Iga inimese, paraku ka ealt noore ellu jõuab päev, mil mõne lähedase
kaotus surma küsimuse fookusesse tõstab. Jaanalinnu kombel ei saa pead liiva
alla pista ka teiste eetika valdkonda jäävate küsimuste osas: abort,
eutanaasia, samasooliste abielu jne. Noori need teemad Möldri sõnul köidavad
ning leeritunnid on üheks võimaluseks, kust vastuseid koos otsida.

Liina Raudvassar