Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Leedu Katoliku Kiriku Kroonika tähtpäev

23.03.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Käesoleva aasta 19. märtsil möödus 35 aastat põrandaaluse ajakirja Leedu Katoliku Kiriku Kroonika (Lietuvos Kataliku Ba˛nyčios Kronika) esimese numbri ilmumisest. Tegemist on ühe silmapaistvama salajase väljaandega Nõukogude Liidu dissidentluse ajaloos.

Julgeolekuorganite pidevale jälitustegevusele ja arreteerimistele vaatamata suutis ajakiri tegutseda ligikaudu 20 aastat, st kuni Balti riikide taasiseseisvumiseni. Arvatakse, et Kroonika oli kommunistlikul Venemaal kõige kauem vastu pidanud samizdat’i (vene k ‘omakirjastus’) põhimõttel levitatud perioodika.

Väljaanne omas laialdast korrespondentide võrku ning seda õnnestus regulaarselt toimetada ka läände, kus ajakiri tõlgiti inglise, saksa ja hispaania keelde. Nõukogude Liidust välja jõudnud Kroonikat kasutasid teiste hulgas raadiojaamad Ameerika Hääl, Vaba Euroopa ning Vatikani Raadio. Nii jõudsid maailma avalikkuse ette teated usuvabaduse ja teiste inimõiguste rikkumisest Leedus, aga ka mujal Nõukogude Liidus.

Leedu Katoliku Kiriku Kroonika väljaandmist juhtis kuni arreteerimiseni jesuiidist preester Sigitas Tamkevičius, praegune Kaunase peapiiskop. Juba enne ajakirja ilmumist oli ta julgeolekuorganitele tuntud kui nõukogude re˛iimi kritiseerija ning protestiaktsioonide organiseerija. Seetõttu tagandati ta preestri ülesannetest, ent lubati peagi naasta.

1972. aasta kevadel alustas Tamkevičius Kroonika trükkimist ja levitamist, vastutades ajakirja ilmumise eest ühtekokku 11 aastat. Pärast tema arreteerimist ja asumisele saatmist 1983. aastal võttis Kroonika toimetamise enda õlule samuti jesuiidist preester Jonas Boruta, praegune Telšiai piiskop.

Olgu nimetatud, et füüsiku ja matemaatiku hariduse saanud Boruta õppis teoloogiat põrandaaluses seminaris ning ordineeriti salaja, kuna ametliku võimu esindajad ei andnud talle selleks luba.

Kroonika ilmus umbkaudu viis korda aastas ning nt 1987. aastaks oli välja antud 81 numbrit. Ajakirja trükiti ja paljundati käsitsi (mh fotokoopiatena). Kroonika koostamise iseärasuseks oli tõik, et ohule vaatamata tahtis toimetus teada kõikide korrespondentide nimesid, asukohta ning kirjeldatavate sündmuste täpseid dateeringuid. Selle ühelt poolt väga riskantse pretensiooniga tagati teisalt avaldatud materjali usaldusväärsus ja nurjati võimude katsed kuulutada ajakirja sisu laimuks.

Ajakirja sisu

Millest koosnes Kroonika üksiknumber? Siinkirjutajal on võimalus ajakirja sisu põgusalt tutvustada 1985. aasta numbri põhjal (16. juuli, nr 67). Tegemist on inglise keelde tõlgitud versiooniga (Chronicle of the Catholic Church in Lithuania), avaldatud organisatsiooni Lithuanian Catholic Religious Aid poolt USAs 12. mail 1986.

Ühe ajakirja kahe erineva avaldamiskuupäeva võrdlemine annab aimu, kui kiirelt või aeglaselt jõudis salajane materjal Leedust vabasse maailma ja nägi seal tõlgituna trükivalgust. Antud numbri puhul kestis kogu protsess peaaegu kümme kuud.

Ingliskeelne versioon algab tõlkija Kazimir Pugevičiuse sissejuhatusega, kus ta annab ülevaate leedu katoliku kiriku üldisest olukorrast nõukogude re˛iimi all. See oli ingliskeelse Kroonika püsitekst, mis kordus väljaandest väljaandesse ning pidi lugejat varustama hädavajalike taustteadmistega.

Sissejuhatusele järgneval leheküljel seisab lühike üleskutse, mida võiks iseloomustada kui samizdat’i tegevusjõu võtit: «Loe ja saada edasi! Paljunda, kui saad!»

Ajakirja põhiosa kirjeldab üksikjuhtumite näitel kiriku (kristlaste) keerukaid ja peamiselt konfliktseid suhteid võimuorganitega. Nii tuuakse nt teade Vilniusest preester Jonas Matulionise kohta, kes vabanes äsja vangistusest, kuid arreteeriti taas mõne päeva möödudes KGB agentide poolt.

Vilniuse peapiiskopkonna vaimulikud reageerisid sellele kaebuskirjaga, kus nõuti ühtlasi teistegi alusetult vangistatud preestrite (sh Sigitas Tamkevičiuse) vabastamist. Kroonikas tuuakse kirja sisu ja sellele alla kirjutanud vaimulike nimed.

Mitmel leheküljel rullub lahti põnevusega loetav Palėvenė kiriku lugu. 1958. aasta suvel süttis pühakoda põlema ja sai tõsiseid vigastusi. Kohalikud võimuorganid keelasid kogudusel kirikut kasutada, ent takistasid samal ajal ka ehitustööde alustamist. Alles preester Prančiskus Masilionise visa selgitustöö ja asjaajamise tulemusel õnnestus kirik päästa lammutamisest ning käivitada ulatuslik remont.

Kindel koht Kroonikas oli rubriikidel «Meie vangid» ja «Uudiseid piiskopkondadest». Esimene selgitab usklike olukorda Venemaa vangilaagrites, kusjuures tuuakse ära ka toimetuseni jõudnud vangide kirjad. Väljaande nr 67 puhul on märkimisväärne, et seal kirjeldatakse muu hulgas ühe nelipühilastest abielupaari vintsutusi kinnipidamiskohtades. See annab Kroonikale oikumeenilise tähenduse.

67. numbri rubriigis «Uudiseid piiskopkondadest» kajastatakse usuasjade voliniku ringkäike, mida korrespondentide teatel iseloomustas peamiselt sõim ja ähvardused kiriku aadressil. Piiskoppidele heideti ette passiivsust «ekstremistide» peatamisel kiriku elus. Vaimulikke kritiseeriti nende sekkumise pärast poliitikasse ning rünnati etteheidetega neid preestreid, kes söandasid lõpetada põrandaaluse seminari. Taolised vaimulikud tembeldasid võimud «isehakanuiks».

Kroonika lõpus seisab lühike tekst, kus veelkord nimetatakse vangistuses viibivaid leedu kristlasi: «Leedu, mäleta, et: …/nimed/… ja teised kannavad vangiahelaid, et sina saaksid uskuda ja elada vabana.»

Seosed Eestiga

Loomulikult tekib Leedu Katoliku Kiriku Kroonika ajaloole mõeldes küsimus, kas ja kuidas jõudis see eesti teisitimõtlejateni? Selgub, et ajakirja Eestisse sissetoomise ning isegi tõlkimise ja paljundamisega oli seotud õpetaja Villu Jürjo.

Ta osales juubeliväljaande nr 51 ja Leedu tuntud pühak Kazimirile (1458–1484) pühendatud nr 62 tõlkimisel. Eestikeelseid käsikirju (pealkirjaga «L K K KROONIKA Nr…») trükiti kummastki numbrist kaks masinatäit – hinnanguliselt 12–14 eksemplari. Tänutäheks kinkis leedu katoliku kirik Jürjole 80ndate aastate alguses Kazimiri mälestusmedali, mida kunagine Kroonika kaastööline Eestist peab tänini kõige südamelähedasemaks oma teenetemärkide seas. Ta väidab, et väljaanne oli teistegi EELK vaimulike seas tuntud.

Kersti Undi magistritöös «Omakirjastuslikud väljaanded diskursiivsete muutuste kandjana nõukogude eesti kirjanduses» (2005) leidub mõte: «Omakirjastus on seega esmalt oluline kui kõnekas osa Eesti rahva okupatsioonivõimust vabanemise protsessis» (lk 113).

magistritöös «Omakirjastuslikud väljaanded diskursiivsete muutuste kandjana nõukogude eesti kirjanduses» (2005) leidub mõte: «Omakirjastus on seega esmalt oluline kui kõnekas osa Eesti rahva okupatsioonivõimust vabanemise protsessis» (lk 113).

Kahtlemata seisab ka omakirjastatud Leedu Katoliku Kiriku Kroonika tähtsa ja ainulaadse lülina kogu Baltimaade taasiseseisvumise keerukas sündmustikus. See teavitas vaba maailma kommunistliku diktatuuri kuritegudest ja võis kohalikele lugejaile anda lootust usu ja inimväärikuse püsimisse.

Kristlikule kirikule kõige avaramas mõttes jäädvustas Kroonika aga kustumatu mälestuse ja eeskuju nendest ristiinimestest, kes talusid Kristuse nimel kõige rängemaidki katsumusi. Need mehed ja naised, pannes ohtu igasugused isiklikud huvid, teostasid ka 20. sajandil algkoguduse ideaali: «Me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie elus» (2Kr 4:10).

Marek Roots

Üks kommentaar artiklile “Leedu Katoliku Kiriku Kroonika tähtpäev”

  1. Külaline ütleb:

    Näib, et Sa oled küps ka kirjutamauurimust Eesti krüptokatoliikluseajaloost.Igatahes materjali Sul on ja küllap uurijavaimu ka. Jõudu!

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)