Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Lea Jants: kõigepealt on vaja mõelda hinge ja vaimu vajadustele

26.12.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Nissi koguduse õpetaja Lea Jants ütleb, et igas inimeses on Jumala tunnetus tegelikult olemas.

Kuigi kiriku roll on aja jooksul tublisti muutunud, kõrgub Nissi kirik endiselt väärikalt üle aleviku nagu 145 aastat tagasi tema valmimiselgi. Enamgi veel – kogudus ja pühakoda pole mingi eraldi tegutsev tsunft, vaid vägagi integreeritud kogukondliku elu ja uue aja kommetega. Olgu selleks kiriku tegevuse kohalolek virtuaalmaailmas või kirikuõpetaja europrojektide kirjutamise oskus.

Nissi kirikust ikka märkamata mööda ei sõida. Esiteks paistab ta kätte aleviku igast servast ja on kindel maamärk. Kaunites proportsioonides ja suursuguse maakiriku kuju nähes võtab iga möödamineja tempo maha ja siseneb ehk kirikuaedagi. Seal võib üsna vabalt ringi vaadata, kiviaia taga on endiste mõisnike hauaplatsid, saab toetada end heledast puidust mälestuspingile, mis pandud Eesti esimese naispastori, Nissi kihelkonnast pärit Laine Villenthali auks.
Pühapäevaste teenistuste ajal on mõistagi uksed avatud. Seest avara ja helge moega, värviaktsentideks suured vitraažaknad. Ja jahedus. Nagu kirikus alati. See vaikus ja aegadeülene kohalolu annab tunde, et siin on suurteks mõteteks ja pisemateks sisekaemusteks õige auraga koht. Suurepärase akustika tõttu on kirik sobiv ka muusikaelamuste kogemiseks.
Kui 1871. aastal uut kirikut ehitama hakati, siis suure osa rahast pani kohalik parunihärra von Stackelberg. Tema vapi leiab tänapäevalgi koos aastanumbriga oreli pealt. Aga töö tegid enamasti ära vabatahtlikud koguduseliikmed, palju kasutati vanast kirikust kõlblikku materjali, lisapuit toodi oma metsadest. On teada, et kiriku ehitamiseks kulus 21 584 rubla.
Eks 145 aasta jooksul ole siit paigatud ja sealt toetatud. Esialgne laastukatus on vahetatud pleki vastu ja sedagi juba remonditud, seest on võlvkaari valgendatud ja orelit parandatud. Aga välismüüridelt kukub kive ja praod venivad aasta-aastalt laiemaks.

Kogudus on kahanenud neli korda
Nissi usuelu algus jääb koguni 16. sajandi algusesse. Õieti on see üsna täpselt dateeritud – 1501. aastasse ulatub teadmine Nissi kogudusest. Matemaatika annab kätte, et lähiaastad toovad ümmarguse juubeli – 520 aastat kohalikku kogudust. Aga kirikuhoone 145. aastapäeva tähistati 7. oktoobril. Oli pidulikkust ja mõtisklusi jumalateenistuselt, Mozarti „Missa brevis“ ja nagu ikka – kohvilaud. Väärikalt ja vanaviisi.
Päris vanaviisi siiski enam ei ole. Uus aeg on toonud muudatusi. Nii näiteks teenib Nissis naispastor Lea Jants, 145 aastat tagasi oli selline asi mõeldamatu. Pastoril on tavapäeval jalas roosad tossud ja sama tooni seljakott, laual tahvelarvuti ja kirikul konto Facebookis. Moodsad ajad ei lähe kirikustki mööda.
Millest õpetaja Jantsil aga kahju on, on see, et kui toona oli koguduses vähemalt paar tuhat inimest, on nüüd see number neli korda väiksem. Paarsada on neid, kes liikmemaksu tasuvad, hingekirjas veel 300. „Eks see nõukogude aeg ja asjaolu, et Nissis enne mind 40 aastat kohapealset kirikuõpetajat ei olnud, murendas ka koguduse ridu,“ põhjendab õpetaja Jants.

Majandamine on keeruline
See omakorda tähendab ka, et kirikuasjade ajamiseks on üha vähem ressursse, sest kirik elab peamiselt oma liikmete annetustest. Annetus kiriku heaks ei ole alati ainult rahaline, annetada saab ka oma aega ja oskusi ning häid ideid. Toetus kirikule on ka värsked lilled altaril ja kaunis jõulukuusk jõuluteenistustel. Ja kuigi Piiblis räägitakse kümnise andmisest (ehk kümnendikust oma sissetulekust), siis Nissis pole raha andmata jätmise pärast kogudusest kedagi välja visatud. Samas mõni teine, kes on saanud suurema summa, näiteks kinnisvara müügist, annetab heldemalt.
„Meil on juba palju inimesi, kes seda kirikukombestikku ei teagi. Sidemed on katkenud. Et kui ei ole enam vanaema, kes teaks, et oma koguduse allesjäämiseks ja kiriku toimimiseks tulebki annetada,“ mõtiskleb õpetaja Jants.
Ka oli vanasti kirikul maad ja metsa, hariti ja saadi saaki. Koguduserahvas käis seal vabatahtlikul tööl ja see kõik toetas kiriku toimimist. Kui uue Eesti aja alguses hakati maid tagasi andma, siis Nissi kirikul väga hästi ei läinud. Põllumaid tagasi ei saadud, need olid ju kõik maju täis ehitatud. Küll kompenseeriti see rahas, aga eks ühekordne rahasüst on natuke teine asi, kui olnuks maade tagastamise puhul iga-aastane sissetulek. Tagasi saadi mõned hooned, mis küll üsna armetus seisukorras olid.

Vanasti oli kirik, täna on Facebook
Õpetaja Jants on mures, et inimestel pole enam millekski aega. Et on tohutult vidinaid, mis peaksid kergendama elu, aga aega ei ole selle arvelt juurde tulnud. Inimestel on nii palju käimisi, hobisid, tegemisi. Pole kellelgi aega niisama olla ja mõelda. Eks nii jääb ka usklikul inimesel kirikule palju vähem aega. „Sada aastat tagasi oli inimese suhe kirikuga palju tihedam. Kirik oli elu loomulik osa. Näiteks tehti siin ju ära nii tsiviiltoimingud nagu nime panemised, surmakanded kui ka kiriklikud talitused: laulatused, ristimised, leeriõnnistamised. Ja lapsi oli ju palju – 5-6 tükki peres kindlasti,“ toob õpetaja Jants näiteid.
Kirik oli peamine omavahelise suhtlemise koht. Kes ei teaks siis seda, et selga pandi kirikuriided, kui pühapäeva hommikul teenistusele tuldi. Ikka ilusamad kindakirjad ja valgemad särgid. Nüüdki tullakse kirikusse ikka puhta riidega, aga sellist sättimist enam küll pole. Aga et kiirustavate inimestega ikka suhet hoida ja suhelda, on Nissi koguduselgi oma Facebook.

Muruniitmisest projektikirjutamiseni
Kirikuõpetaja argipäevgi on tiba teise tooniga kui toona. Hea meelega keskenduks õpetaja Jants tavapärasele vaimulikutööle: kiriklike talituste ja pühapäevaste teenistuste ettevalmistamisele, laulatamistele-matustele ja mis peamine, Jumala sõna kuulutamisele, aga praegu nii enam ei saa. Õpetaja Jantsil on alati tööriided käepärast, sest palju aega ja vaeva läheb majandustegevusele. Tihti tuleb koristada, niita, lahendada ehitusküsimusi, suhelda ametkondadega.
„Vanasti oleks õpetaja ütelnud, et, hea Tõnu, tule niida õhtul kirikaed ja park siledaks. Või oleks kutsunud Kaarli, et too paikaks ära kiriku katuse kolm auku,“ ütleb Jants. Nüüd jõuab Tõnu linnast töölt poole öö paiku ega jaksa omagi platsi niita. Kaarel ei saa aga kohe kuidagi katust paikama tulla, sest selle jaoks on vaja kooskõlastusi muinsuskaitseametilt ja paberitega ehitusmeest.
Ka pastakas peab hästi sõrmede vahel välkuma, igasugune projektikirjutamine on kirikuõpetaja „ametijuhendis“ samuti sees. Nii on näiteks Leaderi meetmest saadud raha kogudusemaja kõrvale mänguväljaku ehitamiseks. Ka tegelikult kogudusemaja katuse renoveerimiseks kirjutas õpetaja Jants taotluse Saksamaa fondi, mis toetab protestantlikke kirikuid, kes abi vajavad.

Armas kogudusemaja
Korra oli laual isegi plaan, et tagastatud 19. sajandist pärit kogudusemaja kopaga laiali ajada. Oli teine väga nukras olukorras, sees elasid eluheidikud, elekter juba õnneks välja keeratud, et maja maha ei põleks. „Aleviku kõige koledam hoone,“ naerab Jants takkajärele.
Samm-sammult hakati remonti tegema, lasti teha kanalisatsiooni projekt ja ehitati 144 meetrit kanalisatsioonitrassi, milleks saadi vahendid Lea­deri projektist. Koguduse inimesed lõid kaasa ja samuti kiriku sõbrad välismaalt. Nüüd on kogudusemajas kiriku kantselei, õdus kööginurga ja pika koosolekulauaga ruum ning saaliosa. Viimases peetakse talvekirikut, kogudusemajas saab erinevalt kirikust ahju küttes ikka sooja sisse.
Maja on avatud olemisega, siin korraldatakse ka kontserte, saab tulla nõu pidama või koolitust tegema. Toimunud on nii pühapäevakoolid kui lastelaagrid ja kohalikud memmed käivad käsitööd tegemas. Kunagi ammu oli see leerimaja. Kui lapsed tulid kaugetest küladest leeri, siis oldi nädalate kaupa kohapeal. Maja renoveerimisel säilitati sellest ajast pärit vahvaid seinapalke, kuhu tollased noored ilusate tähtedega oma nimed sisse olid lõiganud.

Jutlustesse põimitud elu
Õpetaja Jants teab rääkida, et Nissil on Piiblist (2Ms 17:15) tulenev heebreakeelne tähendus –minu lipp. Pühapäevased jutlusedki kirjutab õpetaja piibliteksti põhjal, lisades sinna tingimata mõne elulise seiga, köitva jutustuse või tänapäevasema kohanduse, aga ka olulisi teemasid, mis parasjagu inimesi kõnetavad. „Ma usun, et minu jumalateenistused ei ole sellised kantslist manitsevad. Mina ei kurjusta nendega, kes kirikusse tulevad,“ ütleb õpetaja Jants.
Loomulikult on kirik täis olnud advendiajal, siis on omad kohal ja võõramadki. Õpetaja teab, et on inimesi, kes käivadki jõulude ajal eri kirikutes, mitte ilmtingimata kodukirikus. Huvitav on kuulata, kuidas erinevad õpetajad jutlustavad. „Muide – suur osa uskmatutest ju peavad suure rõõmuga kirikukalendrist tulenevaid pühi. Needsamad jõulud, ülestõusmispühad … ka jaanipäev on ju Ristija Johannese sünnipäev,“ räägib õpetaja.
Eestit peetakse kõige ateistlikumaks riigiks. Nissi kirikuõpetaja usub, et enamik inimesi siiski Jumala eitajad ei ole, et igas inimeses on Jumala tunnetus tegelikult olemas, aga see ei pea olema just ristiusk, inimesed otsivad erinevatest kohtadest.

Hingehoidlikud vestlused
Eks õpetaja ole oma vaimulikutöös puutunud kokku ka vastandamistega, aga võtab neid leebelt. Ütleb, et oluline ei ole mitte võidelda nendega, kes on vastu, vaid olla koos nendega, kes on poolt. Näiteks Saue linnas sügise alul toimunud kirgliku diskussiooni osas, kas linna peaks tulema veel üks kirik, ütleb õpetaja Jants nii: „Kui tuuakse välja, et kiriku asemel võiks ehitada kultuurimaja, siis ma tuletaksin meelde, et enamik kultuuriväljendusi – kool, teater, kontserdid – on tegelikult välja kasvanud just kirikust. Ja kirikus saab suurepäraselt kultuuri teha praegugi. Aga kui peaks panema tähtsuse järjekorda, siis ma leian, et kõigepealt on vaja mõelda hinge ja vaimu vajadustele ja siis meelelahutusele.“
Inimesed on rohkem katki kui enne, näeb hingekarjane samuti. Sagedased on hingehoidlikud vestlused, kus inimesed temaga oma muresid jagama tulevad. Alati tuleb poodi või mujale minnes pikema ajaga arvestada, sest võib juhtuda, et teel kohatud inimestega on juttu kauemaks. „Ühiskond paneb inimestele tänapäeval nii suured ootused. Edukusele, saavutamisele. Inimene tahab nagunii olemuslikult paremaks saada, aga ootus vastata mingitele standarditele lõhub inimest,“ leiab õpetaja Jants.
Hoolimata sellest, et raha napib, kasvab kogudus siiski tasapisi ja õpetaja on optimistlik. Ta tunneb, et kogudus on kogukonna loomulik osa, et tegutsetakse koos ja mitte vastu. Ja ta rõõmustab iga päev, et talle on antud jagada jumalasõna just Nissis. Kuusteist aastat elu Nissis ja siinse kogudusega on teinud temast piirkonna patrioodi. „Kirik on ja jääb, see on viimane, mis Eestimaalt kaob,“ usub naine.
Et Lea Jants on Nissi kogukonna pärisosa ja panustaja, on märgatud mujalgi. Ta on valitud EELK aasta vaimulikuks, tema peret on pärjatud Eesti külaliikumise Kodukant välja antud kogukonna pärli tiitliga ning ka Nissi vald on tunnustanud kogudust aastapreemiaga.
Anne-Ly Sumre,
Saue vallavalitsuse kommunikatsioonijuht

Ilmunud 2018. a novembris Saue valla lehes Saue Valdur, nr 21

Nissi Maarja kirik ja kogudus
Ehitatud 1871–1873, pühitsetud 7. oktoobril 1873; arhitekt David Grimm Peterburist.
Kiriku ehitamine läks maksma 21 584 rubla ja 26 kopikat.
Räägitakse, et Riisiperes voolav jõgi jooksis mõnda aega maa all ning läks läbi täpselt kiriku alt. Vahel olnud jumalateenistuse ajal kuulda, kuidas kiriku põranda all pardid prääksusid.
Kirikuaeda on maetud Stackelbergide, Bistramite, Pilchaude, Maydellide ja Mohrenschildtide suguvõsa liikmeid.
2017. a oli koguduses 200 annetajaliiget.
Ristiti 16 inimest, leeritati 17 inimest, maeti 25 inimest, laulatati 4 paari.
Peeti 65 jumalateenistust.

Pildigalerii:

Nissi kirik

Nissi uus kirikuhoone on 145 aastat kõrgunud kindlalt aleviku kohal.
2 x Valdur Vacht

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)