Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Lavakunstikooli 27. lennu lava­kava «… ja Sõna sai lihaks»

11.03.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

Lavakava copyLavakunstikooli 27. lennu III kursuse üliõpilased esitasid veebruari lõpus kooli Mustas saalis neljal õhtul lavakava «… ja Sõna sai lihaks».

Tegemist on Vana Testamendi lugudest inspireeritud rännakuga läbi judaistliku, Euroopa ja eesti kirjanduse ning maalikunsti.
Kava valmis professor Anu Lambi juhendamisel. Lavakava esitasid Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla.
Terve sügissemestri jooksul tegeldi Vana Testamendi lugudega, loeti kirjanduslikke tõlgendusi, uuriti kommentaare, mõtestati loetut.
Anu Lambi sõnul, «et korvata hariduse lünki, et laduda nurgakive, millelt minna edasi kirjanduse ja kunsti juurde. Me ei tunne algtekste ja nii ei teki seoseid. Suurtes kunstimuuseumides käies, kus saalide kaupa on Piibli süžeedel põhinevaid maale, mis puuduliku hariduse tõttu jäävad vaataja jaoks justkui salakoodiga suletuks, saab sellest koolihariduse vajakajäämisest eriti selgelt aru. Inimene kõnnib lihtsalt saalid läbi, adudes, et ta on väljajäetu. Et – Mihhail Tšehhovi sõnutsi – õppida lugema psühholoogilist žesti maalikunstis».
Vanast Testamendist mängiti ja räägiti lahti Aabrahami ja Iisaki, Potivari naise, Estri lugu, Iiobi, Lea ja Raaheli, Loti tütarde, Taaveti ja Batseba lood, võrreldi Erich Auerbachi toel Homerose «Odüsseiat» ja Vana Testamenti.
Selline vägev nimekiri Piiblist inspiratsiooni ammutanud autoritest, tõlgendajatest, kommentaatoritest: Søren Kierkegaard, Yehuda Ibn Abbas, Johann Wolfgang von Goethe, Carl Gustav Jung, Artur Kapp, Anton Hansen Tammsaare, Aino Kallas, Marie Under, Juhan Smuul, Toomas Liiv, Jaan Undusk, Urmas Nõmmik, Franz Kafka, Leszek Kołakowski, maalikunstnikud Dürer, Rembrandt, Chagall, Blake jpt.
Vaimukalt ja ootamatult omastena kõlasid eesti vanasõnad ning vanarahva loitsud, maagilised lausungid ühes sõnadega Piiblist. Saime teada, et haiguse puhul on parim viis terveneda, kui «kolm kõrd Meie Isa enne lugeda, siis: Nikerdu, näkerdu, kikerdu, kakerdu, alane, parane».
Olla osaline lavakooli Mustas saalis vanatestamentlikus maailmas, koos sellest inspiratsiooni ammutanud kirjanike, kunstnike ja heliloojatega ning pühendunud näitlejaüliõpilastega oli suur rõõm. Oli tunda, et üliõpilased on sellesse maailma sisse mõelnud, seda endasse imanud, tunnetavad seda, mida räägivad, et see puudutab neid ning sealtkaudu ka pealtvaatajaid.
Jälgides Aabrahami ja Iisaki lugu või Taaveti ja Patseba loo mänge Aino Kallase näidendeis või Iiobi lugu seostatuna Artur Kapi muusikaga ning tema elutraagikaga, taipad, kui sügavalt dramaatilised, inimloomust puudutavad on Piibli lood. Piibel räägib meiega olemuslikust, inimese suhtest Jumalaga, teise inimesega, iseendaga, maailmaga, eluga.
Nõukogudeaegne haridus on nõnda jõudsalt lõhkunud mitme põlvkonna vältel meie ühismälu, sidet mitme tuhande aastase õhtu- ja hommikumaise kultuuriga, et seoste taastamine on raske ülesanne. Rääkides haridusest ja haritusest, ka religiooniõpetusest koolides, on ülesanne tulevale põlvkonnale teadvustada, kust on pärit meie mõtlemine, olemine.
Sekulariseerumine on toonud ja toob kaasa kristliku kultuuri juurte katkilõikamise, koos religioonimaailma muutumisega võib ka hägustuda teadmine oma kultuuri lätetest. Lavakunsti­tudengite lavakava «… ja Sõna sai lihaks» on meie juurte teadvustamine sõnas ja mängus.
Katri Aaslav-Tepandi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)