Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Lauritsapäevalisena Pranglil

12.08.2020 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Koguduse nimepäevateenistusel oli Prangli kirik pühalikust jumalasõnast ja pidupäevameeleolust kantud kirikulistega täidetud.Liina Raudvassar.

Laupäeval, 8. augustil tähistati Prangli saarel koguduse nimepäeva lauritsapäeva jumalateenistusega Püha Laurentsiuse kirikus.  

„See on saarel aasta olulisemaid päevi,“ nimetab Pranglil kogudust alates 2018. aastast diakonina teeniv Herki Talen, kui parvlaeva Wrangö tekil imekaunist suvehommikut nautides teel Pranglile oleme. Vaimulik selgitab, et tänavu otsustati selle tähistamine paar päeva varasemaks tõsta. Nihutamist on varemgi ette tulnud, ent mitte kunagi nimepäeva ärajätmist. Teemapäevaks on valmis saare elanikud, eriti koguduseliikmed, aga seda ootavad ka paljud mandrilt tulijad. Sel korral on laeva pardal umbes poolsada lauritsapäevalist.

Suuruselt kolmeteistkümnes

Veetee, mis lahutab Pranglit Viimsi poolsaarest, on pikk üheksa kilomeetrit ja meid teenindaval laeval kulus selle läbimiseks umbes tunnike. Eesti saartest suuruselt kolmeteistkümnendana kuulub see halduslikult Harju maakonna Viimsi valda. 

Kirikuõiguslikult kuulub alles 2008. aastal Jõelähtme abikogudusest iseseisvunud Prangli Laurentsiuse kogudus Ida-Harju praostkonda. Hooldajaõpetajaks on kogudusel praegu Ida-Harju praost Margus Kirja, kes samuti koos mitmete Jõelähtme koguduse liikmetega laevas on.

Et kapten otsustab teha saarele enne randumist veel ringi peale, jõuab diakon Talen laevalaele koondunutele saart edasi tutvustada. Saame teada, et 6,62-ruutkilomeetrise pindalaga saarel on olemas kõik eluks vajalik: põhikool, kauplus, raamatukogu, kiirabipunkt, postkontor, päästjad, muuseum, söögikohad ja majutusmajad. 

Prangli on ainus Põhja-Eesti saar, mis on olnud püsiasustusega alates 13. sajandist. Kui rahvastikuregistri andmetel elab saarel 169 hinge, siis reaalselt on püsielanikke 65. Suvekuudel see arv mitmekordistub.

Kolm kilomeetrit kirikuni

Maabudes lubab diakon lauritsapäevalised kolmeks tunniks uitama, rõhutades, et kl 13 ootab ta kõiki kirikusse. Eksimisoht olla välistatud – pühakotta jõudmiseks tuleb Kelnase sadamast kõndida mööda kiviaedadega ääristatud ja suures osas asfaldiga kaetud külateed umbes kolm ja pool kilomeetrit. Kulgemine sellel on garanteeritud pastoraalse idülli ja pea kõigist saareelu olulistest maamärkidest möödumisega. 

Teelt hälbimised päädivat igal juhul mereni jõudmisega, kus saab kadunud siht taas üles leida. Kel jalutamiseks lust puudus, sai lasta ennast soovitud punkti sõidutada veoauto kastis. 

Pärast lestapraadi samal hommikul merest toodud kaladest ja kodust plaadikooki saare metsast korjatud mustikatest ning hiljem jahutavat kümblust merevees oligi aeg kirikusse minna. Koguduse juhatuse esimees, mitmendat põlve pranglilane Taavi Linholm räägib kirikuteel, et suvine saareelu erineb talvisest kui öö päevast: „Talvel on meil rahulik, aga suviti elu keeb ja tempo annab ehk linnainimestelegi silmad ette.“ 

Tema ise toob sarnaselt paljude saare nooremate inimestega leiva lauale turismiga tegeleva perefirmaga, aga lisaks töötab saare veevärgi eest hoolitsevas Viimsi Vees. Ta räägib, et turistide teenindamise tõttu ei pääse mitmed koguduseliikmed pühapäevahommikul jumalateenistusele, aga „kuigi füüsiliselt ei jõua kohale, on kirik südames ja jõuluõhtul ei taha väheldane pühakoda kõiki soovijaid äragi mahutada“.

Siinse elu jätkusuutlikkuse seisukohalt on oluline, et saarel tegutseb põhikool, kus eelmisel aastal oli „koos Naissaare Joosepiga, kes on nimekirjas, aga Pranglile füüsiliselt tulemata õpib distantsilt, kuus õpilast ja seitse õpetajat“. Algaval sügisel läheb kooli kolm last.   

Tänuks pääsemise eest

Tüüpilisele rannakirikule kohaselt räägitakse ka Prangli puhul lugu sellest, kuidas surmasuust imekombel pääsenud hülgekütid selle rajasid tänuks Kõigevägevamale. See sündinud palju sajandeid tagasi ning sellest alates on algse kiriku asemel mitu korda uus ehitatud. Praegune lihtne puit­ehitis pärineb 1848. aastast ja on toodud lahtivõetud kujul purjepaadiga Soomest. 

Altarimaali süžee – Peetrust lainetest välja tõmbav Jeesus – on oma olemuselt tuttav ja kõnekas ka kõige nooremale saareelanikule. Võib-olla aitab selline ohu reaalselt kohal olemise tunne süvendada pranglilaste usklikkust, mis koguduse elupõlise liikme Laine Linholmi kinnitusel on saarlastele omane alati olnud, ka siis, kui ametlik riigikord seda sugugi ei soosinud.

Lauritsapäeva jumalateenistusel ei pidanud organist oreli taha istuma, sest koguduselaulu saatis pasunamuusikaga Kose koguduse kirikumuusiku Kahro Kivilo juhtimisel selleks päevaks kokku tulnud projektorkester, mis pärast teenistust esines kirikus veel lühikese kontserdiga (ja hiljem esitas laeva vööris improviseeritud kavaga reisijate rõõmuks vaimulikku muusikat). 

Teenisid Ida-Harju paost Margus Kirja (jutlus), politsei- ja piirivalveameti peakaplan Valdo Lust ja diakon Herki Talen. Päeva toetas rahaliselt Viimsi vald. 

Liina Raudvassar

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)