Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Lauritsapäeval Pranglil

11.08.2021 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Prangli Laurentsiuse kiriku interjöörist silma jääva ikooni tõi kogudusele hooldajaõpetaja Margus Kirja paar aastat tagasi Kreekast. Ikoonil on püha Laurentsius, kellel on käes Maarja ikoon. Illimar Toomet.

Kuigi plaanis oli tähistada Prangli kiriku nimepäeva piduliku, muusikaliste etteastetega rikastatud jumalateenistusega möödunud laupäeval, osutus tormi tõttu siis saarele laevatamine võimatuks ja teenistuse pidamine lükkus õigele lauritsapäevale 10. augustil.

Otsekui meeldetuletus Kõigevägevama olemasolust mõjusid reede õhtul diakon Herki Taleni saadetud napid sõnumiread: „Homme Pranglile ei lähe. Torm.“ Inimene teeb plaani, aga Jumal juhatab. Kes teaks seda paremini kui saarerahvas? Just selline treenitus hoida oma tegemised kooskõlas looduses toimuvaga on ranna- ja saarerahvast aegade jooksul lihvinud mandriinimestest siiramad usu-

inimesed. Prangli pole erand.  

Lihtsalt tuleb leppida

„Muidugi kahju küll, aga mis sa teed. Ilma vastu ei saa. Tuleb leppida. Lähen aga esimesel võimalusel, sest kogudus ootab,“ on Pranglit teeniv diakon telefonitsi juba sõnaohtram, kui talle laupäeval söandan helistada, et ärajäänud merereisi kohta lähemat teavet hankida. 

Oma nördimust on tal siiski raske vaka alla lükata – lauritsapäeva tähistamise suured plaanid on nüüd kõik tuulte meelevallas: „Väga kurb, et varem kavandatud tore programm ära jääb. See on aga see meretagune asi – midagi pole parata. Minu teenimise ajal on nii juhtunud kolmel korral, mitte ka rohkem. See oleks neljas kord lauritsapäeva tähistada, mis on kahtlemata saarel aasta olulisem päev.“ 

Talen meenutab kunagise peapiiskopi Alfred Toominga poolt öeldut, et mere ääres elavad inimesed on teistest usklikumad: „Nad teavad, et väga palju sõltub ilmast ja Kõigevägevamast ja nad lihtsalt on sunnitud sellega arvestama. Kui oled lapsest saadik selle keskel elanud, siis ei ole sinu jaoks see mingi traagika. Olen ka Prangli inimeste sellist ellusuhtumist kõrvalt saanud imetleda, püüdnud sellest õppust võtta.“ 

Tajudes Jumala juhtimist ei kipu saarel elavad oma murede lahendamist teiste toimetada jätta – käed tuleb ikka ise külge panna. Herki meenutab möödunud talvest, et saareke oli kinni jäätunud sadamaga mitu nädalat laevaliiklusest ära lõigatud, aga „siis võtsid nad ise saed, kirved ja pootshaagid abiks ja lõid saare suu jälle lahti ning ühendus suure ilmaga oli taastatud. Nad saavad hakkama ja see on imetlusväärne“. 

Kui Jumal lubab

2008. aastal Jõelähtme abikogudusest iseseisvunud Prangli Laurentsiuse kogudus kuulub Ida-Harju praostkonda. Hooldajaõpetajaks on praost Margus Kirja ning 2018. aastast teenib kogudust diakon Herki Talen, kes käib mandrilt. „Kord kuus toimuvad teenistused. Kui Jumal lubab. Teenistus on siis alati suur sündmus, mida ootavad nii koguduseliikmed kui ka need külalised, kes minuga saarele kaasa tulevad. Enamasti olen koos mõne ristikandjast vaimulikuga. Kui lähen üksi, võtan kaasa eelpühitsetud armulauaannid,“ räägib ta. 

6,62-ruutkilomeetrise pindalaga Pranglil on olemas kõik eluks vajalik, et 60–70 saare püsiasukat siin aastaringselt inimväärselt elatud saaks. Jätkuvalt tegutsevad põhikool, kauplus, raamatukogu, kiirabipunkt, postkontor,   päästekomando, muuseum, söögikohad ja majutusmajad. 

„Viimased on eriti hinnas teadagi suvekuudel. Just koroonaaeg on hoogustanud siseturismi, mis kõrgajal saarele sadu huvilisi toob. Saareelanikele on see arvestatav tuluallikas ja suvitajad on reeglina toredad, aga mina vaimulikuna pean juulit-augustit päris tüütuks just selle inimeste rohkuse pärast. Minu lemmikajad on varakevad ja hilissügis, mil kohalikega on oluliselt vahetum suhelda, siis näed õiget elu,“ räägib Talen, tuues näiteks, et kui üldiselt kõnnib ta kiriku juurest sadamasse 45 minutiga, siis igaks juhuks peab varuma poolteist tundi, sest: „Ühega räägin ja teisega jutlen ja siis kolmandaga … ja see kokku on vaimulikutöö oluline osa. Kui nad muidu väga emotsioone välja ei näita, siis teatud hetkedel nad avanevad.“

Paradiisisaarel

„Üks väga hea inimene nimetab Eesti väikesaari paradiisisaarteks. Olen temaga nõus, sest tunnen alati Pranglil käies, et olen sisemiselt puhastunud,“ tunnistab Herki Talen, jutustades, et pärast ööpäeva saarel veetes tagasi Leppneeme sadamas olles, kust merereis algas, tunneb ta, et on omamoodi uus inimene. 

„Tuled tagasi teise inimesena. Alati. Suurele maale jõudes võtaks justkui siia mahajäetud koorma jälle selga. See ei ole halb tunne, aga väga eriline. Mulle mõjuvad Pranglil käimised sisemiselt rikastavana. Olen püüdnud seda tunnet võimaldada ka ametikaaslastele, kutsudes neid, kes soovivad, endaga kaasa,“ räägib diakon Talen, jagades rõõmu, et eilsel lauritsapäeval sai ta Pranglil kirikus jumalateenistust pidada koos Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toometiga. Pühakotta jõudis siis lisaks vaimulikele 18 kirikulist.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)