Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest 6.

23.09.2009 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

6.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Jah, tänu… Aga nyyd yks võib-olla kummaline ja ebateaduslik kannapööre. Teavet selle inimese kohta võib mõnikord tulla ka väga veidratest allikatest: aasta eest vaatasin korraks horoskoobi saiti, lõin Uku nime ja synnikuupäeva sisse – ja mida ma loen: «II elutsykkel kestab 1935. aasta algusest kuni 1963. aasta aprillini.» Esimesest aastaarvust rääkis täna varem Kylliki Kuusk, et siis sai Uku luule hoo sisse, ja teine tähistab seda, kui Uku ja Leena lugu läbi sai, sest Uku kirjutab Salumile, et «mina ei saa palimplasti hääks teha iseendaga juba 1963 maist alates».
Ja iseloomustusest veel, et «ta on nn. vana hing, kellel on rikkalik kosmiline kogemus ja suurepäraselt arenenud intuitsioonivõime ning kohustus pyhendada oma anded inimkonna teenimisele». Raske oleks sellele vastu vaielda. Ymbersynde uskuv ja tykati mäletav Masing oli vana hing, kes näinud nii palju elusid, et korduvus, inimeste siplemine ja õppimisvõimetus olid ta nukramaks teinud.
Ja sellele karismaatilisele inimesele siin elus ei jagunud «valgust pääle», tema pyydlusi pigem tauniti ja takistati. Legaalsusaeg oli talle ysna lyhike – sai kiiresti õppides ja rahanappust tõrjudes ylikooli lõpetada, olla mõne aasta Tartu ylikoolis VT õppetoolis vana Bulmerincqi järglane, ikka tuhat tegemist pooleli – ning siis tuligi sõda peale, kõik need poliitilised põhjused ja teoloogide ebasoovitav asend. Tema järgmine pikemaaegne tööandja, Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon oli juba riigi poolt taunitud asutus ja ilmselt ka KGB usaldusisikute poolt jälgitav.

Masing oli muutunud oludes kompromissitu, ajaga nihkes ja kirjanikuna vaikiv. Tal olid erakordsed teadmised ja eeldused olla vähemalt Vana Testamendi, etio­pistika ja kristluse tekkelugu uuriva teaduse esirinnas kogu maailmas. Siin mõjus raudne eesriie – teadust ei saa teha yksi, see kujuneb elavas diskussioonis ja kiirelt kättesaadavate arhiivimaterjalide ning esmatrykkidega töötades.
Masingu gigantne töö, VT käsiraamat kannatas just selle isolatsiooni all ja tulnuks ilmselt kohe kirjutada ingliskeelsena, sest Eestis pole sel teosel kunagi olnud rohkem väärilisi mõtestajaid kui ehk kymmekond. Maailma teaduses jäi ta perifeerias ja napilt avaldatud hyydjaks hääleks. Nagu lapsepõlves, ei võetud teda nyyd kaasa parajasti mängitavasse mängu, mille nimetus oli nõukogude eesti kultuur. Kodumaal sai ta avaldada artikleid pisiasjadest. Kuigi tema abi vajati mitmel pool, oli laialdasem teoloogiaväline tegevus tema jaoks kitsendatud. Masingu looming levis ulatuslikult sam­izdatis nagu vene dissidentidegi oma.
Yhed vähestest, kes ta omaks võtsid, olidki noored teoloogid, mõned luuletajad ja yksildased otsijad mitmest kultuurivallast. Mis sai siis sellisele sisepagulasele toeks olla? Tema pääs oli looduses ja oma päevaplaani järgi elamises, kus tegevused vaheldusid nii, et ei väsitanud. Masingu päev algas tavaliselt lõuna paiku, tööle minnes oli naine talle toidud ja rohud valmis pannud ja päevaplaan oli eelmisel päeval vajaduste järgi koostatud, osa selle tegevusaega ulatus öösse, kus oli rahulikum.

Yks õhtune aeg oli muidugi luuletamiseks, see võis olla nii kirjutamine, eelmise päeva teksti jätkamine, millegi tõlkimine kui ka lugemine. Omamoodi oli see ka selline palve- ja pihitund, ärakäimine oma tööasjade juurest, sest Masingulgi oli vahel rutiinset. Ta ytles, et «luuletamisel kaob inimene ära mõtlemisse ja piltidesse» (kiri Salumile 3.12.64), see oli katse valla pääseda igapäevasest minast.
Usk ja luule toitsid teda, sest usk kingib lunastuse lootuse ja hingejõu ning hea luule annab igal lugemisel midagi erinevat ja kirjutatuna oli see kõige vabam mõeldav väljendusvahend, võimalus rääkida täiesti omapäi, võttes abiks keelekihistusi (Mylleri leksika, vähetuntud või käibivast erineva tähendusega sõnad), mida ei saanuks kasutada isegi kõige vabamas lubatavas avalikus situatsioonis, noortele teoloogidele loengut lugedes või heade tuttavatega rääkides.
Ja poeesias sai pihtida hingesyndmusi, millest oli raske selgesti rääkida iseendalegi. Luule ilmselt selgitas talle ta saatuse yksikasju. Selle perioodi tulemus oli ootamatu hiliskyllus – kogu «Saadik Magellani pilvest» mahuks on praeguses väljaandes 280 tiheda tekstiga lehekylge ja olen näinud veel vähemalt kolmekymmend teksti sellest ajast.
Osad, mis Eha jutu järgi ta voodipeatsis olnud, ta vist hävitas kuuekymnendate keskpaiga meeleheites. Neid võib Niitude perearhiivis olla rohkemgi – yhte poolpikka originaali, mida ma mujal kohanud pole ja mille nimi oli vist «Viimaseks synnipäevaks», sain Tuule Niidult lugeda ainult korraks.
(Järgneb.)

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)