Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauri Sommer. Uku hilisluule elutundest 5.

16.09.2009 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

5.
(Algus EK nr 30, 19.8.2009.)

Me ei pea sorima intiimses lähtematerjalis, kui saame tajuda ja kogeda autori käe läbi vormitud tulemusi. Loo ainukordsust näitab ka sellest lähtunud loomingu kvaliteet. Saadik on oma teate jätnud ja see on nagu isiklikult ymber öeldud evangeelium. Ma ei tea, paljud seda kuulevad. Armastusest pole kombeks avalikult rääkida ja meie keel on selle koha pealt muutunud kas tuimaks või romantiseerituks, aga teemast mööda minek tähendaks valetamist, sest see oli tema sõnadega ainus tunne, mis suudab veel inimkonda päästa. Ta voolib ymber meie mina, selle suurima vangla – mina on nyyd «see, kes armastab Sind».
Ning «Sina olemasolu on armastajate suhtumises tähtsam minast. Sinata ei saa inimene tunda end yhtaegu äärmiselt pisikesena ja ometi kogu kosmost mahutavana. Ainult sina lubab kogeda «meie vastses maailmas» ja selles avastada… midagi, millel pole sõna ega nime ega täpset kuju /—/». (Konverentsil avalikkuse ette tulnud laulatuskõnest Toome ohvrikivi juures, 1980)

Uku otsis inimestest kaaslust ja kokkukõla. Selle otsingu intensiivsus ja määr olid sellised, et ta võis leida vaid aimuse sellest ning teha yhe ja teise inimesega tolle võimete piires teoks hetki jumalariigist. Või polegi seda selle maailma kohta nii vähe? Tema ise tahtis siit lahkuda tänulikuna ime eest, mida see maailm teda unustama sundis. Ja ma usun, et ta mäletas seda lõpuni. Sellele loole saab mõelda ja kanda hoolt, et me ei lahkuks siit maailmast armastamata.
Igal juhul on selge, et taolised seisundid suurendasid Masingu suutlikkust. Ta tegi palju – UIs peetud loengud ja nende mahukas ettevalmistamine, esseistika, juhuslikud tõlked, mammutkogu «Saadik Magellani pilvest», poeem «Georg Myller» ja Mylleri-teemaline uurimus «Somnium umbrae», 17. sajandi eesti kirjakeelt puudutav tegevus, Vana Testamendi käsiraamatu jätkamine, mis tähendas sadu lehekylgi väga kontsentreeritud teadusteksti, ja palju muudki. Nendega toimesaamine, milles kvantiteet ja kvaliteet on rahuldavas tasakaalus – selline maht paneb imestama ja kysima, kus on inimvõimete tõelised piirid.
Vastata võib kyll vist ainult, et ekstaatilistes seisundites, kui nad on kontrollitud ja mingis mõttes suunatud, suureneb inimese teovõimsus hyppeliselt, ja see, kes usub, kes tunneb end teistele vajaliku ja nende poolt armastatuna, näeb kaugemale ja suudab mõeldamatut. Masingu taju eripärade, loogika liikumise ja intuitsiooni talitlemise yle võiks väga huvitavalt rääkida mõni tipp-psyhholoog.

Palju mõjusid kompleksid, mida tähendavad intuitiivsed kontaktid teiste aegadega, prohvetlikud unenäod, Jumala ligiduse tunne, osadus ja maastiku avanemine vaimselt vallandunud vaatlejale – kes tunnevad midagi nimetatust kogemuslikult, nendele on ka Masingu kirjasõna kergemini adutav, sest need kogemused on lähe, millest rääkides väljutakse.
Masingul oli tol ajal yks mahukas mälukaotus ja unenägu, kus ta kohtus Magellani pilve olenditega, ning ka mingid identifitseerumised Georg Mylleriga, kes teda endaga syvenenult tegelema tõmbas, nii nagu oleks tolles elus midagi laokile jäänud. Igal juhul panevad need faktid taas kysima, kas võimalikkusel yldse on lõppu. Need on omamoodi budistlikud mõistujutud reaalsuse muutlikkuse kohta, mis nagu vihjaks, et inimpotentsiaal laieneks, kui jõutaks koostööni mingitel sygavamatel tasanditel.

Ajatunnetuse kohta räägib ehk midagi yks luuletus. See ei olnud millegipärast «Saadiku…» käsikirjas, kuigi sellesse areaali ta kuulub ja omamoodi isegi summeerib yhe sealse teema.
* * *
Samblasel metsavälgutil, rohtunud raja käänakul järsku kõneleb keegi, järsku muutub silm ja kuuleb kõrv teisiti.
See, mis tunnist, tunniks ei jää, sest keegi on öelnud eikuskilt, see, mis päevast, päevaks ei jää,
sest kaugelt kõneles keegi.
Meie ei taipa, millest, meie katsume leida sõnu ja teame, et sõnad on vari tõeliselt olnust.
Viiskymmend aastat.
Viie sajandi pärast on tolm kõik, mis me olnud ja öelnud,
keegi ei mäleta meid.
Viie sajandi pärast metsavälguti liiv, rohtunud rada on raba, aga need, kes kõnnivad kogemata mõttetult mõeldes,
ärkavad järsku nagu meie,
nagu need, kes enne, kes tuhandete aastate eest hoidsid viivu, mis viivuks ei jää,
vaid räägib ja tõeliselt räägib.
Võibolla, meie ei jäta ehk palju sinna, mis meile ytles kõike, võibolla, et raasukene kindlam syndimata samm ja silm,
pisut rõõmsam naer,
pisut nukram meel.
Tema teab, et me elame, temale meie pole surnud,
tema on tänulikum meist.
8. detsembril 1963
(Järgneb.)

Lauri Sommer

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)