Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauri Sommer: Uku hilisluule elutundest 1

19.08.2009 | | Rubriik: Järjejutt

1.
Uku, seal, kus Sa praegu oled, ja head kuulajad!
Me räägime siin uhke arvu poolt tekitatud õhkkonnas mehest, kes palju kõneles aja illusoorsusest, kellele juubelid tihti kenitlemisena tundusid ja kes ytles «pelga iga ylendamist». Aga austada saab ka teisiti, proovides auväärselt saadut jätkata kuidagi omamoodi. Lahkunu vägi suureneb, kui ta peale mõtlevad paljud inimesed lootuse ja tänuga, ja see vägi saab aidata mõtlejaid, tulla nende juurde.
Muidugi pole päris kindel, et me teame, kes ta oli. Seepärast mõelge sellelegi, et mõned õpetajad võivad muutuda ka kodukäijaiks tontideks, ja kui suudate, ärge laske sel juhtuda. Liigne jyngerlus ja «tervemõistuslik» eitamine on mõlemad Masingu uurimist ja mõistmist pidurdanud. Vaja oleks vahepealsemaid teid.
Elujõuline kultuur ei vaja oma suurmeeste kuulutajaid, vaid pigem mitmekylgselt inspireeritud inimesi eri tegevusaladelt.
Õnnelik võib olla see õpetaja, kelle õpilased lähevad eri suundadesse ega jää teda kopeerima. Ja ma usun, et Ukul on seda õnne olnud. Ta on puudutanud väga erinevaid elusaatusi. Ja nii vist tänagi – igayhele oma. Need, kes on kohal rohkem kultuurilise teatri pärast, saavad omad etendused, ja need, kelle sydames Uku palju aastaid on elanud, saavad ehk meie öeldu või Einu talukohal ja selle aia taimedes tuntava kaudu endasse natuke selgust ja õnnistuse temalt, kelle pärast me täna siin selles koolimajas oleme.

Masingust rääkides ainult luuletekstide või teoloogiliste väidete pinnale jääda on praegusel ajal, kui nii palju materjale on kättesaadavad, juba veidi kummaline – tema luule ja usk olid eluga lahutamatult seotud, see elu oli väga mitmekylgne ja paljud muud teemad tulevad sellega tegeldes iseenesest kaasa. Ta ise imestas, et on luuletajaid, kes piirduvad ainult luuletamisega. Temale olid paljud näiliselt erinevad tegevused sama inimese põhiylesande täitmise pyyded.
Tuleks juba loobuda sellest Masingu kummardamisest ja eristaatuses hoidmisest, mis viib meid ainult temast kaugemale – tuleks luua rohkem seoseid teda ymbritsenuga, näha neid, kes teda mõjutasid, teada inimlikku poolt ja leida natukenegi uusi perspektiive talle lähenemiseks, muidu on tulemuseks mingi standardne ja vangistav masinglus, mida ma kutsuksin meie kultuuri yheks kinnismõtteks.
See on mingite yksikute Masingu lausutud ja kontekstist välja tõstetud tõikade lipukirjaks kuulutamine, jutud tema naistevihkamisest, ta pessimismi ja stiili matkimine, mitte aga oma elu elamine, mida Ukuga tegelemine ju eelkõige ergastada võiks. Õnneks on neid oma raja käijaid hulgake teiegi seas. Kuna ma pean end rohkem loovisikuks kui kirjandusteadlaseks, siis lipsab siia juttu paratamatult ka isiklikke asju – ärge pange pahaks, ma pole saanud Ukuga teisiti tegelda, kui teda tunnetada pyydes.

Ettekande yldine nimi – Masingu hilise luule elutundest – oli antud ennatlikult. See on teema, mida kunagi uurisin kirjalike ja suuliste allikate kaudu nii palju kui oskasin. Sellest sai magistriväitekiri «Kogu «Saadik Magellani pilvest» (1959–93) taustast» (Looming 4–6/2003). Tean seda, et mis tahes sõnad «on vari tõeliselt olnust», ning ka seda, et teadustööna sõnastatu ei kata hingelisi juhtumusi.
Et teema oli mulle tähtis, kirjutasin sellest «Magellani-ajast» ka novelli, mis algsel kujul ilmus Vikerkaares (1/2-2007), aga on nyyd, kui olen leidnud veel veidi materjali ja vanemaks saades mõnda asja teisiti nägema hakanud, käsikirjas pea poole pikemaks saanud ja ootab ehk raamatusse jõudmist. Igayhel siin saalis on oma algus, kuidas ta selle teema juurde jõudis. Nende tunnetus, kes Ukuga silmast silma kohtusid, erineb ilmselt yksjagu nende omast, kes teda tunnevad kaudselt.
Mina pole teda näinud mujal kui paljudel piltidel ja paar korda unes. Ja täpselt kahel korral oli mul võimalus kysitleda Eha Masingut. Uku hakkas mulle meeldima kusagil 1991, kui lugesin Akadeemiast luuletust «Elu on nagu siniste silmadega lind». See oli budistlik, voolav, piltideks kujunev. Väga erinev sellest, mida tollal luulest teadsin. Seda aega on siis umbes pool elu. Saadud on palju. Kindlasti on see tänane jutt tänuavaldus Ukule.
Võib-olla on see minu viimane avalik sõnavõtt Masingu teemadel, sest kuigi teda saaks uurida aina edasi, ei tahaks ma jääda «võõrast vara sorima», nagu ta ise seda on väljendanud, või ta loomingu pinnal parasiteerima, vaid tahaks pyyda teha vähekegi midagi oma, kui ka see oma on ysnagi maavillane.
(Järgneb.)

Samas on mingil sugulusastmel maailma vaimuruumis liikudes tema mõtetega aeg-ajalt kohtumine loomulik ja sympaatne – minu suuna nimi on niisiis mitte mahasalgamine, vaid oma ringile minek.

Lauri Sommer

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)