Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Lauri Leesiga usundiõpetusest

02.03.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Võtsin kord nõuks rääkida lapsele Piiblis olevatest tähendamissõnadest. Suur oli aga mu üllatus, kui juba esimese lause juures kuulsin, et lugu on kuuldud ja teada. Sama kordus teise-kolmanda-neljanda mõistujutu puhul. Selgus, et sedalaadi teadmised on pärit kooli aktustelt, kus direktor Leesi oma õpilastele kõnet pidades ikka ka mõne piibliteemalise loo räägib.
Kas Tallinna Prantsuse Lütseum on kristlik kool?
Kui silmas pidada, et Eesti on kristlik maa ja koolis õpetatav tugineb suurelt osalt antiikkultuurile ja kristlikule vundamendile, võib ka nii öelda.
Ometi peetakse Teid vaat et usundiõpetuse vastaste esivõitlejaks.
Ma ei poolda usundiõpetuse kui aine sisseviimist õppeprogrammi.
Miks?
Tundide arv üldhariduskoolis on seadusega määratletud ning seepärast ei saa me lapsi koolis kauem kinni hoida. Järelikult tuleks uut ainet hakata õpetama mõne teise arvelt. Põhiainete tunde, mida on juba praegu miinimumarv, ei saa ära võtta. Samuti ei ole võimalik ära jätta aineid, mida on nädalas niigi vaid kord. Seetõttu leian, et usundiõpetus kui selline võiks olla integreeritud teiste humanitaarainete sisse. Pean silmas eesti keelt, võõrkeeli, ajalugu, aga ka muusikaõpetust.
Teine põhjus, miks ma ei pea usundiõpetuse kui aine sisseviimist õigeks, on selles, et luteri kirik on Eestis küll kõige suurema liikmeskonnaga, kuid meil on palju teistesse uskkondadesse kuuluvaid inimesi. Ka meie koolis on esindatud kõik suuremad usundid. Kui usundiõpetus viidaks kooliprogrammi, hakkaks luterlus – tahame seda või ei – ikkagi prevaleerima. Pealegi ma ei arva, et luterlus oleks kõige ideaalsem maailmavaateline lähe usundiloo õpetamiseks.
Kuna lütseumis on kasutusel Teie koostatud õpikuid, kus on hulgaliselt Piiblist pärit lugusid, lihtsustab see tunduvalt usundiõpetuse sulandamist. Mida peavad tegema aga koolid, kus taolisi õpikuid ei kasutata?
Neid võib ju igas koolis kasutada. Iseasi, kas igal pool tahetakse ja kas alati peakski.
Lisaks sellele, et on asju, mis tuleks lapsele kodus selgeks teha, võiks igaüks meist ise oma silmaringi laiendada.
Mäletan üht kõrgkooli rektorit tunnistamas, et külastades Louvre’i, ei mõistnud ta hästi, mida maalidel kujutati. Põhjuse arvas ta olevat kooliajal saamata jäänud religioonialases ettevalmistuses. Oleksin tahtnud sellelt targalt ja võimekalt inimeselt tookord küsida, miks ta enne kunstimuuseumi külastamist ei võtnud kätte Uut Testamenti ja endale asja selgeks ei teinud. Ajapuudusel piisanuks vaid Matteuse evangeeliumi lugemisest. Kõiki asju ei ole ju niikuinii võimalik koolis läbi võtta.
Kus on pärit Teie religioonialased teadmised?
Kuna olen pärit mitteusklikust perest, aga et religiooniga seotud teemadering on mind alati huvitanud, olen ennast selles valdkonnas ise harinud.
Mind on näiteks alati paelunud Jeesus kui isiksus. Olen mõelnud, mis võis olla ühes või teises situatsioonis tema käitumise ajendiks või milline suhe oli tal kodustega? Tahaksin näiteks teada, miks ta siiski ei läinud jüngrite kutse peale välja, kui nood ütlesid, et su vanemad ja vennad ootavad sind. Miks Jeesus osutas oma õpilastele öeldes, et teie olete mu ema ja mu vennad. Arvan, et selle taga oli sügavam filosoofia, kui aimata oskame.
Kahju, et Jeesus ise ei pannud midagi kirja. Teda huvitasid vaid vaimsed asjad, paberil kirjapandu on aga juba materiaalsega seotud ja sellega ta ei tegelenud. Ta ei kujutanud ette, et tema õpetus võiks levida teisiti kui südamest südamesse ja nii põlvkonnalt põlvkonnale. Nagu kõik suured isiksused oli temagi idealist, kel puudus reaalsustaju ja kes hõljus kusagil oma maailmas tavaelust eemal.
Teie kooli õpilastel peab Meie Isa palve olema peas nii eesti, prantsuse, vene kui ka inglise keeles. Milleks see vajalik on?
Tihti on küsitud, miks peaks üldse nii palju asju pähe õppima, et elus pole kõike ju tarvis. Ühe keele õppimisel on sõnavara omandamine teatavasti väga oluline ning sidusas tekstis jäävad sõnad palju paremini meelde. Milleks õppida pähe sõnu jaburates lausetes matkides tobedat situatsiooni olgu kaubanduskeskuses või röövlikoopas? Olgu siis parem maailmapilti avardavad tekstid.
Nagu paljud teisedki koolid, korraldab ka Teie kool igal aastal jõulude eel õpilastele kirikus kontserdi. Kas lapsevanemad ei ole pahased, et nende lapsed kohustuslikus korras kirikusse viiakse?
Siiani ei ole nurinat olnud. Alguses küll pelgasin, et tullakse protesteerima, aga kõik on sujunud väga kenasti ja nüüdseks on paljud teisedki koolid meie eeskuju järginud. Koguni sedavõrd, et kirikutesse on tekkinud koolikontsertide järjekorrad. Juba suvel, kui koolimaja ees lillepeenraid korrastan, tuletavad möödatõttavad Kaarli koguduse inimesed meelde, et peaksin kohe kirikust läbi astuma ja jõulukontserdi aja kinni panema.
Praegu räägitakse palju haridusreformist ehk haridussüsteemi moderniseerimisest. Arvatakse koguni, et laste suhtes olevat kuritegelik jätkata haridussüsteemis, mille pärandas meile Nõukogude Liit. On olukord tõesti nii tõsine?
Minu arvates on kuritegelik lasta haridussüsteemi ümber korraldama poliitikuid, kel ei ole mingisuguseid pedagoogilisi ega kultuurialaseid teeneid oma rahvuse ees. Ma saan aru, kui sellise ülesande võtaksid endale Jaak Allik, Peeter Kreitzberg või Inge Unt. Kui aga haridusest väga kaugel olevad inimesed tulevad kogenud pedagoogidele ütlema, kuidas peaks lapsi õpetama, on asi tõepoolest hull.
Pean Eesti hariduse ainsaks tõsiseks puuduseks õpetajate niru palka. Meie koolisüsteem lasub hetkel entusiastide õlul. Kui õpetaja veedab koolis 8–9 tundi ja töötab siis elatise teenimiseks veel 4 tundi kuskil firmas, kusjuures selle lisatöö eest saadav tasu moodustab tema peamise sissetulekuallika, siis milleks muuks õpetaja tööd nimetada kui vaimseks sponsorluseks.
Mida arvate eesti õpetajate professionaalsest tasemest?
Nagu igal erialal, leidub ka õpetajate hulgas paremaid ja kehvamaid spetsialiste.
Üldiselt hindan eesti õpetajaskonda kõrgelt ja arvan, et koolides on palju häid pedagooge. Loomulikult leidub metropoli südames häid õpetajaid rohkem, nagu ka näiteks häid balletitantsijaid. Räägitakse küll eliitkoolidest, kuid pigem on siiski tegemist vaimsuse koondumisega keskusesse.
Kuidas kommenteeriksite väidet, et era- ja munitsipaalkoolid toodavad kahte erinevat Eestit?
Erakoolid on alati olnud jõukate kihtide koolid. Kuid mitte ainult. Ka keskkihti kuuluvad vanemad panevad oma lapsi sellistesse koolidesse eesmärgiga eraldada nad tavainimestest ja panna nad juba varakult kokku nendega, kes tulevikus saavad võimu juurde ja hakkavad jagama ühiskonna varasid. Loodetakse, et tänu mõjukatele sõpradele käib lapse käsi elus paremini. Erakoolis on küll paremad olmetingimused, kuid kuna õppeprogrammid on igal pool ühesugused, ei saa öelda, et need annaksid parema hariduse.
Olete öelnud, et Teie kooli eesmärk on tagada rahvale intelligentsi juurdekasv. Kas lütseumist tuleb näiteks häid oskustöölisi?
Teoreetiliselt on see võimalik, kuigi kõigil aegadel on meie koolist täiendust saanud siiski eelkõige haritlaskond. Pean oma kooli üheks olulisemaks eesmärgiks ette valmistada tulevasi tudengeid. Et kõik siinsed lõpetajad ongi edasi läinud ülikoolidesse, võin oma tööga rahule jääda. Kunagised lütseumlased astuvad koolist tihti läbi ega unusta oma õpetajaid. Ja mina ei ole nende jaoks mitte enam härra direktor, vaid lihtsalt õpetaja. Pean seda tunnustuseks.
Millel põhineb koolijuhina Teie populaarsus?
Eks ole teisigi koolijuhte, kelle arvamus üldsusele korda läheb ja kelle poole arvamuse saamiseks pöördutakse.
Minu populaarsus ei ole ainult pedagoogilist laadi. Sain tuntuks tänu televisioonile ja oma publitsistikale. Mind teati ju enne seda, kui taastasin Prantsuse lütseumi. Läks aega, enne kui mind hakati seostama ka kooliga.
Moonika Reedik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)