Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Lauluraamat on kasvatav ja hariv

31.10.2018 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Lauluraamatukonverentsi korraldustoimkonda kuulusid Kristjan Luhamets (vasakult), Mart Jaanson, eerik Jõks ja Tuuliki Jürjo. Fotolt puudub Maris Oidekivi-Kaufmann.3 x Endel Apsalon

Möödunud nädalal tehti Tartus ajalugu – Pauluse kirikus toimus lauluraamatukonverents.

Paljudele oli läinud nädalavahetus väsitav, aga kes jaksasid ära kuulata alustuseks kirikumuusikute ja sellele järgnenud lauluraamatukonverentsi ettekanded, said tõdeda, et kaks pikka päeva möödusid huvitavalt ja harivalt. Päevade lõpetuseks sõnas lauluraamatukomisjoni esimees assessor Marko Tiitus: me justkui istutame täna õunapuu, mille eest peame hoolitsema, et see ei kuivaks.

Minevikust tänapäeva
Siinkohal lauluraamatukonverentsist, mille toimkond oli esinema kutsunud oma ala spetsialistid. Nii sai kuulda lauluraamatu ajaloost, 2025. aastaks ilmuma mõeldud lauluraamatu koostajate ees seisvatest väljakutsetest, uuringu tulemustest jm.
Keeleteadlane dr Kristiina Ross kõneles lauluraamatu ajaloost, pöörates erilist tähelepanu tekstidele. Heinrich Stahli „Käsi- ja koduraamatus“ (1632–1638) ilmunud laulud olid proosatõlked, kuid sisaldavad puise ja võõrapärase teksti sees rahvapäraseid ütlemisi ja pakuvad jätkuvalt huvi. Huvitav oli fakt, et 1656 ilmunud lauluraamat oli parem kui saksakeelne originaal.
Mitmel korral oli juttu Tallinna Püha Vaimu koguduse abipastorist Georg Müllerist (1570–1608), kes on kirjutanud, kui halvasti jumalateenistusel lauldi. Tol ajal oli koguduses eeslaulja ja orel tundmatu. Muutus tuli 18. sajandil, selgitas muusikateadlane dr Toomas Siitan. 1784 ilmus Leipzigis vennastekoguduse koraaliraamat, mille harmoonilised ja pehmed viisid olid meil laialt levinud. Järgnenud sajand tõi uue lähenemisviisi.
Laulda tuli õigeid viise ja kohustuslikuks kuulutati 1839 ilmunud Johann Punscheli (1778–1849) koraaliraamat. Tema teeneks sai ühtse koraaliraamatu väljaandmine ja see oli kasutuses Vene riigi kõigis luterlikes kogudustes ja koolides. Punschel kinnistas koraalide ühehäälse laulmise ja seda koraaliraamatut ilmus 16 trükki, viimati aastal 1935.
Hilisemas vestlusringis sõnas Siitan, et on mõelnud Punscheli kirele saavutada õige viis õigel moel. Tema kirikulaulu reformimine oli seotud oreli tulekuga ja esteetiliselt nauditava muusika esitamisega. Sestpeale jäi laul tagaplaanile ja nii naljatati konverentsil, et kas Punschel lõpuks kukub.
Muusikateadlane dr Anu Kõlar tõi välja ka 1938. aasta lauluraamatu, milles kajastus vaba rahvakiriku kristlik-rahvuslik maailmatunnetus. Helilooja Johannes Hiob (1907–1942) kinnitas, et õige koraal on teoloogiliselt selge ja lihtne. Uuendati tõlkeid ja kirjutati uusi tekste, mida siiski raskendas uue piiblitõlke puudumine. Saksa religioosse kirjanduse spetsialist dr Siret Rutiku avaldas seisukohta, et tekstides tuleks esile tõsta armukuulutust.

Püha asi
Juba konverentsi avanud piiskop Tiit Salumäe sõnas, et kirikulaulu ülesanne on koguduses osaduse loomine. Selle mõtte juurde pöördus ka kirjandusloolane dr Rein Veidemann, kes rääkis lauluraamatu kultuuriloolisest tähendusest. Sõna „laul“ kohtab esmakordselt Läti Henriku kroonikas ja juba mainitud Georg Mülleri jutlused annavad tunnistust muusikast kui osaduse loomise vahendist.
Veidemann tõi näited palvelauludest, mis on saanud hümni staatuse nagu Lydia Koidula „Eesti muld ja eesti süda“, Tõnis Mäe „Palve“. Kirikulaul ei pea jääma ainult kirikusse, oli Veidemanni sõnum kuulajaile.

Hingehoiu instrument
Lauluraamatu ülioluliseks rolliks on kiriku ülesehitamine, usulise osaduse tekitamine ja evangeeliumi kuulutamine, kõneles teoloogiadoktor Thomas-Andreas Põder. „Kirikulaul äratab ja kinnitab meie usku,“ kõlas ettekandes. Lauluraamat peaks püüdlema poeetilise ja muusikalise keele täiuslikkuse poole ja võiks olla sillaehitaja kiriku, kodu ja kooli, eri põlvkondade ja konfessioonide vahel.
Õpetaja Joel Siimu sõnavõtt lähtus liturgika vaatenurgast ja märkis lauluraamatu eesmärgina missa korra ühtlustamist. Kui praegu kasutatakse jumalateenistustel kahte liturgiat, siis milline on liturgia aastal 2025? Ideaalne oleks, kui uus lauluraamat ühtlustaks praktikat.

Väärikas ja õige
Tuumiklaulu mõistet avas teoloogiadoktor praost Mart Jaanson. KLPRs on 152 tuumik­laulu ehk kolmandik raamatu mahust. Tuumiklaule on välja joonistunud 318 ja sama mahtu arvestades võiks uues lauluraamatus olla 1000 laulu.
Küsimusele, missuguseid ettepanekuid on komisjonile tehtud laulude rubriikide osas, kõlas vastus: laule abielulahutuse puhuks. Välja toodi, et puuduvad laulud täiskasvanute ristimiseks. Komisjonis on arutatud liturgia osade lisamist lauluraamatusse, aga midagi pole veel otsustatud.
19. sajandil kõneldi viiside rütmiseerimisest, mis põhjustas koraalitüli, kõneles muusik Pille Raitmaa. Siis avastati, et meloodiatel on olnud teistsugune rütm. Punscheli 12. väljaandes ilmus aastal 1903 üks rütmiseeritud koraal. Ja Tuuliki Jürjo arvas, et praegu on aeg meloodiate rütmiseerimiseks küps. Näiteks on Läti lauluraamatus viisid rütmiseeritud, see annab laulule hoogu ja rõõmu.

Keeruline kesktee
Lauluraamatul on veel üks tähtis roll. Ta on traditsioonide hoidja, aga ka inimesi kasvatav ja hariv. Seepärast tõi muusik Kadri Hunt välja vaimulike rahvalaulude tähtsuse. Neil oli oma osa inimeste elus: hädaolukorras näitasid nad rahva sisemist jõudu ja igatsust.
Regilaul väljendab talupojakultuuri ja aitab elus hoiab traditsioone. Kahjuks ei teata paljude riigipühade religioosset tausta, tõi välja rahvaluuleteadlane dr Janika Oras. Monotoonsed regiviisid mõjuvad meditatiivselt, aga keeruline on teksti küsimus, sest regilaulu sõnum ei tõuse hästi esile.
Arvamusi lauluraamatu teemadel oli palju ja seinast seina. Kui Kadri Hunt sõnas, et tema jätaks poplaulu lauluraamatust välja, siis eravestluses ütles konverentsi peakorraldaja Eerik Jõks, et tema on valmis räppi ja hiphoppi tegema, kui sellest palveelule kasu on.
„Keskteed luua on keeruline. Luterlus on pluralistlik, mida näitab uuringus kõrge koha saanud „Ma kummardan Sind, Armuvägi“ (KLPR 264), mille viisi autor on Ukrainast pärit Dimitri Bortnjanski, sõnade autor Gerhard Tersteegen, tõlkinud Martin Lipp. See on ilus laul, aga mis selles luterlikku on,“ küsib Jõks.
Kõrgel kohal edetabelis on KLPRst „Püha Vaim, puuduta mind“, „Ainult päev“ – need puudutavad inimesi vaimulikult, selgitab Jõks, sõnades: „Meie eesmärk on teha muusikat, mis ei sega palvetamist.“ Kokkvõtte uuringu tulemustest tegi sotsioloog Liina Kilemit. Omavahel kinnitas Arno Gabriel Humal, et noortejumalateenistusel vaimustab noori just vana muusika.

Paras aeg
Uut lauluraamatut hakatakse ette valmistama ka Ungari luteri kirikus ja sealt tuli konverentsile Kinga Marjatta Pap, et meilt õppida. Ta sõnas, et on õige aeg alustada tööd uue lauluraamatuga. Ühe lauluraamatu eluiga on 30, maksimaalselt 50 aastat. KLPR ilmus 1991, Ungari lauluraamat 1982. Vahesammuna ilmus Ungaris liturgiline lauluraamat 2007, nüüd on komisjon peaaegu moodustatud. „Professionaalsus on edu garantii,“ kinnitas Pap.
Huvi konverentsi vastu oli suur ja kuulajate seas oli ka baptistikoguduse liikmeid, Saksamaalt oli tulnud muusik ja kirikuõpetaja Kristel Neit­sov-Mauer. Oma ettekande hümnoloogiast saatis konverentsile Gustav Piir.
Kui esimese päeva lõpetasid kirikulauluturg ja palvus, siis teise armulauaga jumalateenistus. Teenisid koguduse õpetaja abipraost Kristjan Luhamets ja praost Ants Tooming.
Loodame, et lauluraamat leiab head vastuvõttu ka nendelt, kes praegu on alles lapsed, aga seitsme aasta pärast on leeriealised ja raamatut kasutama hakkavad.
Rita Puidet

Pildigalerii:

Teoloogilisest vaatenurgast lauluraamatu koostamisel võttis sõna dr Thomas-Andreas Põder.

Dr Eerik Jõks kõneles konverentsil lemmikteemal, proosatekstilisest kirikulaulust.

Ungari kirikust osales konverentsil Kinga Mariatta Pap. Rita Puidet

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)