Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauluga läbi Ameerika

29.09.2006 | | Rubriik: Järjejutt

18. augustil tuli Misjonikoor kokku, et
filmide ja fotode kaudu ning improviseeritud sketšidega meenutada meie
õnnelikku Ameerika-reisi, mis tagantjärele võib tunduda isegi uskumatu: valitud
150 koori hulgast nende 20 hulka, kes kutsuti Missoula koorifestivalile, 22
esinemist umbes 20 000 kuulajale, peale selle laulmised lennukites, öises New
Yorgis Rockefelleri keskuse ees Eesti lipu all, kodustel vastuvõttudel jne.

Reisi organiseerijad – Linden ja Janice
Viinalass

Koori dirigent – Maarja Vardja

Kontsertmeister – Kristina Teresa Kurg

Koorivanem – Kadri Lääs

Misjonikoor oli 5.–25. juulini turneel
Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Avaldame järgnevates Eesti Kiriku
numbrites kooriliikmete muljeid.

 

1.

18. augustil tuli Misjonikoor kokku, et
filmide ja fotode kaudu ning improviseeritud sketšidega meenutada meie
õnnelikku Ameerika-reisi, mis tagantjärele võib tunduda isegi uskumatu: valitud
150 koori hulgast nende 20 hulka, kes kutsuti Missoula koorifestivalile, 22
esinemist umbes 20 000 kuulajale, peale selle laulmised lennukites, öises New
Yorgis Rockefelleri keskuse ees Eesti lipu all, kodustel vastuvõttudel jne.

Koorifestival oli ilmalik, meie
kontsertturnee vaimuliku muusikaga kulges erinevate konfessioonide kirikutes.
Kavas olid ka isamaalised laulud ja rahvalikud laulud väikese tantsuseadega.

Kogu reis kestis 20 päeva ja marsruut
Ameerika mandril oli järgmine: Washington, Columbus, Las Vegas, Spokane,
Missoula, Seattle, Buffalo, Hamilton, Toronto, New York. Liiklemine oli rohkem
lendamine, nii et juba enne Montana ülikoolilinna Missoulasse jõudmist oli
käibel fraas «Minu kodu on lennuk!», sest vahetevahel suunati osa meist
teistele lendudele, näiteks Chicagosse ja peale ümberistumisi saime jälle
kokkulepitud sihtpunktis kokku.

Bussiliiklus eriti sujuv ei olnud. Bussid
kippusid hilinema, rikki minema, kitsaks jääma. Kuid alati hoolitsesid meie
eest Linden ja Janice või nende sugulased või vastuvõtjad-kogudused, et
pikkadel bussisõitudel ja ootepausidel midagi süüa-juua oleks. Ja nüüd siin
Tallinnas olid Linden ja Janice aegsasti kohal, grillimas ja ette valmistamas hamburgereid
jm ameerikalikke toite, mis siin omavalmistatutena muidugi paremad tundusid.

Kui mõelda, mis oli selle sõidu kõige
üllatavam kogemus, siis arvatavasti 43 inimese õigeaegne jõudmine kõikjale
vastavalt varem plaanitule. Lennud ja bussid võisid küll hilineda tunde,
vastuvõtjad tukkusid ööpimeduses parkimisplatsidel, kuid kõik laabus, ehkki
vahel oli lennukile jõudmine suisa ime.

Kõige sügavam kogemus oli ameeriklaste ja
Ameerika eestlaste külalislahkus, täpsus, armastusväärsus ja hoolitsus igaühe eest
eraldi. Oli tunda, et koorifestivalil Missoulas olid vastuvõtjad end töölt
vabaks võtnud, pakkusid parimat, mida igal perel pakkuda oli.

Mina elasin umbes 50 kilomeetrit linnast
väljas mäestikus ja selleks, et proovide ja kontserdi vahel oleks võimalik 45
minutit puhata, transportis perenaine mind rõõmsal meelel edasi-tagasi. Kõikjal
võtsid minu kostitajad ette tutvustamisretki oma linnas, linna ümbruse
huvitavates paikades või teistes väikelinnades, mägedes, ookeani kaldal jm.

Columbuses võõrustas mind rahvusvahelise
kuulsusega teadlane lingvist Ilse Lehiste, kellega huvitavad vestlused kestsid
hiliste öötundideni. Sellele vaatamata oli ta varahommikuti kaunilt kaetud laua
ja eriliselt valmistatud toitudega ootamas. Autoroolis orienteerus ta väga originaalselt
globaalsete märkide, näiteks maanduvate lennukite järgi.

Long Islandi vastuvõtjale, itaalia juurtega
ameeriklannale Ninale olid lapsed saatnud Eesti kaardi, kus eriliselt oli esile
tõstetud Nina küla. Tähendab, meid oli oodatud, meile mõeldud, meie tulekuks
ette valmistatud.

Peale pidulike söömaaegade, mida kogudused
meile korraldasid, olime kõik koos vastuvõtjatega kutsutud kahele kodusele
koosviibimisele, mis kujunesid meeldejäävaiks oma lõppematu lahkuse ja
spontaansusega. Missoulas lauldi eesti laule, mida Linden tõlkis ja
ameeriklased kaasa laulsid, tantsiti polkat. Hamiltonis, kooliõpetaja Merikese
kodus oli välis-eesti seltskond, arenesid huvitavad vestlused.

Kõige enam vaimustas looduse võimsus – lend
üle Suure Kanjoni, üle Gröönimaa, Niagara kosk, sõit läbi Montana mägise
maastiku jne.

Kõige rõõmsama kogemuse pakkus muidugi meie
koor ja meie laul kodust kaugel, hea sõnumi kuulutamine ja Eestimaa
tutvustamine – ja et see meil nii hästi õnnestus.

Eva Jänes

(Järgneb.)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)