Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauluga läbi Ameerika, 5

27.10.2006 | | Rubriik: Järjejutt

Kodututele mõeldes

18. juulil tutvus Misjonikoor Seattle linnaga. Umbes kümneliikmeline grupp külastas kesklinnas asuvat varjupaika, Compassi keskust. See maja on ehitatud inimestele, kes ajutiselt elule jalgu jäänud ja vajavad kõrvalist abi, et edaspidi iseseisvalt elu-oluga toime tulla. Keskuses elamiseks oli mõni kriteerium, millele abivajaja pidi vastama (palga määr jne). Kõik olid kohustatud käima tööl.

Meie lauljatel oli võimalus majaga tutvuda ja köögitoimkonnas toitlustamisele kaasa aidata. Köögis komplekteerisime toidupakke tänaval elavatele kodututele. Compassi keskuse ruumid olid puhtad ja avarad, inimesed rahulikud. Vägisi läks mõte sellele, et millal küll Eestis saavad kodututel sellised inimlikud elutingimused olema. Meile õnnistuseks oli laulda lõunat sööma tulnud elanikele. Nad kuulasid meid viisakalt ja vaikselt. Usun siiralt, et saime selle põgusa laulmisega nende südameid rõõmustada ning headuse ja lootuse seemet külvata.

Kätlin Grubnik

 


Naised on naised

Emotsionaalsete esinemiste, omapärase looduse ning muu huvitava kõrval sööbisid mällu kohtumised ameeriklastega. Oma kodud olid meile avanud paljud pered. Mina sain ööbida kuues kodus, millest igaüks oli omanäoline. Tuntava luksuse kõrval torkas silma puhtus, ilu ja maitsekus. Kõik perenaised, kellest mitmed olid lesed või lahutatud, olid väga külalislahked, püüdes meie heaoluks teha kõik võimaliku.

Minu kesisest inglise keele oskusest hoolimata saime arendada mõttevahetusi nii autos sõites kui ka õhtuste teejoomiste aegu. Mõistsime üksteist täielikult. Vanaemad ei püüdnudki oma rõõmu varjata, kui rääkisid oma lastelastest, kelle pildid olid elutoas või köögis aukohal. Mitmes peres oli perenaine olnud sotsiaaltöötaja. Mõttevahetus viis paratamatult sotsiaalprobleemidele. Nendest olulisemad nagu joomine, narkomaania, mängurlus on viinud paljude perede purunemiseni. Täpselt nagu meil. Kui perenaine tõi lauale omavalmistatud moosid, mahlad, kompotid, võisin tunda lausa hingesugulust.

Oli mitmeid kohtumisi ja jutuajamisi inimestega ka muudel juhtudel, näiteks pärast kontserte, kus südamest tänati ja imetleti meie kauneid rahvariideid. Küsiti ja väljendati huvi meie maa ja meie elu kohta. Mitu saksa päritolu ameeriklast tundis meie keeles ära neile tuttavaid sõnu, mis äratas huvi meie keele vastu. Ameeriklaste juures torkas silma sõbralikkus ja avatus. Räägiti meelsasti oma rõõmudest ja muredest ning tunti huvi meie käekäigu üle.

Olen tänulik, et võisin osa võtta sellest reisist ja saada  rikastavaid kogemusi, mis aitavad laiemalt mõista teisi. Kui siis oled veel innustusega siin ja seal mõne omapärase ning maitsva toidu retseptid vahetanud, siis tunned veendunult, et naised on ikka naised mõlemal pool maakera.

Ester Paenurm

(Järgneb.)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)