Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Lauluga läbi Ameerika, 3.

13.10.2006 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 39/27.09.)

Festivalil nagu laulupeol

Koorifestival Missoula linnas oli väga eriline kogemus kõikidele Misjonikoori lauljatele, ja tundus, et ka kohalikele ameeriklastele. Festivalile oli koore kokku tulnud üle maailma: Koreast, Austraaliast, Tšehhist, Sloveeniast, Walesist, Indiast, mitmelt poolt USAst, sealhulgas grupp indiaanlasi, ja siis muidugi meie Eestist.

Festival algas vabaõhukontserdiga, kus kõik koorid esitasid mõne laulu. Järgnevatel päevadel andsid kõik koorid pikemaid kontserte, mõni astus üles isegi kaubanduskeskuses. Viimasel päeval laulsid ühendkooris festivalil osalejad, ja seal oli juba peaaegu selline tunne nagu Eestis laulupeol.

Kuigi ka teistel kooridel oli kavas vaimulikku muusikat, oli Misjonikoori sõnum publikule siiski midagi erilist, ja olenemata sellest, et kõnelesime erinevaid keeli, ei jäänud meie sõnum rahvale arusaamatuks ega märkamatuks! Et sõnum publikuni jõuaks, aitas palju kaasa meie supertore reisijuht Linden, kes tõlkis kõik eestikeelse tekstiga laulud inglise keelde ning lisas laulude vahele nii omapoolseid huumorikillukesi kui ka sügavatähenduslikke mõtteteri.

Alati on meeldiv esineda rõõmsale ja tänulikule publikule – ja just selline oli publik Missoula koorifestivalil. Iga festivalil antud kontserdi järel tõusis rahvas plaksutades püsti, ja hiljem tulid paljud tänama kauni kontserdi eest ja soovisid ilusat reisi jätku. Oli tõeliselt südantsoojendav näha, kuidas inimesteni jõudis meie sõnum, mis pani neid mõtlema asjade üle, millele nad võib-olla varem polnud mõelnud.

Publiku lemmiklauluks erinevates paikades oli ikka «Jesus be a fence». Ja oli tore näha, et ameeriklastele meeldisid väga eesti rahvalaulud, millel ka väike koreograafia juures oli. Eks me isegi olime nii oma rahvalaulude, isamaaliste laulude ja meie oma dirigendi loodud laulude üle rõõmsad neid lauldes. Tundus, et see paistis meist väljagi, sest pärast kontserti öeldi meie koori kohta: «Te olete rõõmu täis!»

Sirli Lend

Seiklus Montanas

28 misjonikoori liiget käis Montanas parvetamas (rafting). Kogunemiskohas kontrolliti, et kõigil oleksid olemas lõunapakid ja mugavad riided ning kinnised jalanõud. Meeleolu oli super ja ärevust oli palju! Istusime autodesse ja algas sõit jõe äärde, kus meie seiklused tegelikult algasid. Jagasime end 3 paati ja sõit võis alata. Teekond oli mitmekesine: oli kärestikke ja rahulikku ala. Rahval oli lõbus, küll peeti paatidevahelisi veesõdu, mõeldi kavalaid plaane, kuidas teiste «tule» alt pääseda, näiteks vastutuult veega pritsida oli mõttetu, kuna märjaks said hoopis ise. Oli palju päikest ja kõik said vähemalt korra märjaks.

Linden ja Leevi sattusid mäslevatesse voogudesse ja veel Hanna-Maria ja Bibi käisid korra vees ära, mõni kaamera uppus. Tegime ka peatusi, käisime ujumas, pidasime lõunapausi. Kui jõudsime õnnelikult kaldale, oli mitmegi seikleja suust kuulda: «Seda teeks veel!» või et «Vinge, läheme teisele ringile!»

Kindel olen selles, et kes parvetamas ei käinud, ka neil oli tore päev, mida sai veeta kas siis omapead või perega.

Bibi Tints

(Järgneb.)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)