Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

LAULU LUGU – Üks kindel linn ja varjupaik

30.10.2002 | | Rubriik: Kirikuelu

Meie praeguses lauluraamatus on usuisa Martin Lutheri nimega seotud laule 18, eelmises oli 29, uues saksa lauluraamatus on 37. Tegelikult on võimalik saada üsna erinevaid numbreid, olenevalt sellest, millist rolli Lutherile mingi laulu sünni juures omistatakse.
Möödunud nädala «Laulu loos» Gustav Piir viitas Lutheri psalmilauludele ja käsitles 130. psalmist võrsunud sügavtõsist «Su poole, Issand, südamest». Usupuhastuspüha lävel seistes on meil põhjust vaatluse alla seada nn luteri kiriku hümn «Üks kindel linn ja varjupaik» (KLPR 163), mille puhul lähtematerjalina alati mainitakse psalmi 46. Samas võime ütelda, et rohkem kui psalmi teksti, on Luther kasutanud sellest psalmist õhkuvat jõudu, vaimustust ja trotsi, mida ta vajas ja mida temas tõesti ka leidus reformatsiooni tormiliste sündmuste keskel.
Johannes Hiiemets kirjutab oma ajaloolises romaanis «Martin Luther. Elu ja võitlus» järgmist: «1528. aasta algul ühes kirjutisega märatsejate vastu trükitakse ka laul, mille ta lõi keset kõige raskemaid aegu. See on «Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas!» Peab otse imestlema, kuidas suutis kahtlustest kiusatud mees luua sellise usujulgusest ja vägevusest hõõguva võidulaulu.»
Võib väga suure tõenäosusega kinnitada, et 16. sajandi lõpukümnenditel oli see laul eestikeelsena juba käibel. Muidugi on ta olemas Stahli lauluraamatus, tollele väljaandele omaselt proosatõlkes. 1656. aasta lauluraamatus kõlab Lutheri võitluslaulu algus Georg Salemanni tõlkes nii: «Meij’ Jummal om üx kindel Lind, / Me pehl se Usk woip trotza: /Se aitap keickest Heddast mind, / Ninck sahtap sest heh Otza.» 1694. aasta lauluraamat trükib aga nii: «Mei’ Jummal on üks kindel Lin / Mis päle sünnib lota / Se aitab keigest Häddast siin / Waid kässib Armo ota.» Järjekordne tõlge valmis 17. sajandi teisel või kolmandal kümnendil ja jäi kasutusele poolteiseks sajandiks. See algas nõnda: «Meil tulleb abbi Jummalast, / Kes ikka wäggew olnud / Ning peästab häddast wäggewast, Mis meie peäle tulnud.»
1864. aastal Tartus trükitud nn proovilauluraamatus on aga Lutheri laulust juba kaks tõlget – vana, mis oli tuttavaks ja armsaks lauldud, ning uus, milles on leida mõjutusi nii Salemannist kui tartumaakeelsest lauluraamatust. 1899. aasta lauluraamatus ongi kindlalt sees «Ein feste Burg ist unser Gott» kahes tõlkes, kusjuures uuema versiooni tõlkijana mainitakse endist Viljandi maakoguduse õpetajat, lauluraamatukomisjoni esimeest, Tartu ülikooli professorit Dr. Ferdinand Hörschelmanni.
Kui 1980-ndail aastail asusime üle vaatama uue lauluraamatu laulude tõlkeid, tõi Andres Põder komisjoni ette Fr. R. Kreutzwaldi tõlgitud ja pealkirjastatud laulu «Dr. M. Lutheruse «Kindluse laul»: «Sa oled, Jumal, kindel koht, / Meil mõnus kants ja oda; /Sa kaitsed meid, kui hädaoht / On varjand meie koda.» Ka Jaan Bergmann oli jõudu proovinud ning «Elupuu kuldsed oksad» avaldanud tõlke teisendi. Samuti leidsime samast laulust veel kaks tõlget – M. Lipu ja J. Kurriku omad, mis trükitud 1923. aastal ilmunud kogumikus «Vaimulikud laulud».
Kõigil neil puhkudel olid tõlgete erinevused nähtavad juba algusridadest alates. Kui Harri Haamer oma redigeerimisettepanekud 1983. aastal saatis, jättis ta esimese salmi puutumata. Samuti toimiti baptistide lauluraamatu koostamisel.
Võime siis taas tõdeda, et nii põhiline ja põlvest põlve lauldav laul on olnud läbi sajandite pidevas muutumise ja kujunemise protsessis ning peaaegu iga endast lugupidav laulutekstide parandaja on püüdnud seda laulu pisut paremaks teha. Samas on Martin Lutheri mahlakas keel ja lopsakas sõnakasutus ahvatlenud eesti keeleski originaalilähedust säilitama või vürtsiga veidi isegi üle pakkuma. Nii on just kolmas ja neljas salm kujunenud tõlkijate meelispaladeks.
Jäägu meie lugu lõpetama Harri Haameri pakutud neljas salm: «Ei Sõna väärtust kustuta / Ka kõige õelam viha. / Kristuse Kirik, küllap ta / Jääb rünnatavaks üha; /Kuid võetagu me käest / Kõik kallim kallimast, /Ei õnnelikuks saa / Me vara riisuja, / Sest Kuningriik jääb meile!»
Jaak Salumäe

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)