Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

LAULU LUGU – Lootus peab jääma

13.02.2002 | | Rubriik: Kirikuelu

Kiriku laulu- ja palveraamatu laulu number 473 Keset selle elu sees saksakeelne nimi on «Mitten wir im Leben sind». Algupäraselt on laulu esimene salm seotud ladinakeelse antifooniga «Media vita in morte sumus», mis oli väga populaarne keskajal. Laulu sõnade autor on traditsiooni järgi munk Notker Balbulus, kes suri aastal 910.
Ta elas Šveitsis ning legend räägib, et ta vaadanud, kuidas töömehed ehitasid silda üle Goldachi jõe sügava oru. See viinud ta mõtted elu ja surma piirile ning nii kirjutanud ta laulu esimese salmi sõnad. On ka arvamusi, et legendil tegelikult alust ei ole, kuna laulu esimese salmi sõnu on leida kahes Inglismaal asuvas 11. sajandist pärit käsikirjas. Varajasim Notker Balbuluse elupaigast leitud käsikiri pärineb aga 14. sajandist.
Kurvad sõnad elujaatavamaks
Salmide teine pool alates sõnadest «Püha Issand Jumal! Püha vägev Jumal! Püha helde Õnnistegija!» on rajatud õigeusu kiriku liturgia trisagionile (Agios o Theos, Agios ischyros, Agios athanatos, eleison imas – Püha Jumal, Püha Vägev, Püha Surematu, halasta meie peale.), mis pärineb Kreekast ja ulatub tagasi 5. sajandisse. Vana-Rooma liturgia järgi (enne 1570) laulsid koorid trisagioni teksti Suurel Reedel antifonaalselt nii ladina kui ka kreeka keeles. Sealtkaudu on need koraaliks kohandatud sõnad tulnud luteri kiriku Suure Reede jumalateenistusse. Neid koraalisõnu leiab ka meie Agenda (1902) Suure Reede liturgilise jumalateenistuse «Improperia» ehk kaebesalmide koguduse vastulaulude tekstina.
Martin Luther kirjutas laulu ümber ning lisas teise ja kolmanda salmi, mis andsid laulule positiivsema ilme. Nüüd pole laulu sisuks ainult appihüüe, vaid ka usutunnistus. Lutheri tekst ilmus esimesena kogumikus «Enchiridia», mida anti välja Erfurtis aastal 1524.
Saksa lauluraamatutes ning Uues Lauluraamatus leidub laul rubriigi all «Surmalaulud». Agenda nõuab, et palvepäeval pärast kümne käsu lugemist laulab kogudus laulu esimese salmi. Kiriku laulu- ja palveraamatus on see paigutatud «Liturgiliste laulude» alla, kuna see on viimasel ajal rohkem seotud palvepäeva ja Suure Reede liturgilise jumalateenistusega.
Laulu viisi, mille kõige varasem vorm leidub 13. sajandi graduaalis, on seadnud ladinakeelsest antifoonist Johann Walther ja selle leiab tema 1524. a Wittenbergis välja antud kogumikust «Geystliche gesangk Buchleyn’is».
Gustav Piir

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)