Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

LAULU LUGU – Abi eksinud hingele

27.02.2002 | | Rubriik: Kirikuelu

Liturgilise komisjoni poolt 1999. aastal välja antud Jumalateenistuste ja kiriklike talituste käsiraamatu prooviväljaanne 3 sisaldab igaks pühapäevaks ja kirikupühaks palvete ja pühakirja lugemiste kõrval ettepanekuid laulude valikuks. Kolmanda paastuaja pühapäeva päevalaulu üheks soovituseks on Kiriku Laulu- ja Palveraamatu laul nr 271 Veel armuallik keeb, kust igaüks võib juua. Laul on hästi kooskõlas kirikukalendri alternatiivrea evangeeliumiga Jh 4:5-42.
Andekas mitmel alal
Laulu autor Christian Knorr von Rosenroth sündis 15. juulil 1636 Sileesias Alt-Raudtenis pastori peres; õppis Stettinis, Leipzigis ja Wittenbergis keemiat ja orientalistikat; reisis läbi Hollandi, Prantsusmaa ja Inglismaa; oli katoliiklaseks saanud Sulzbachi (Oberpfalz) pfaltskrahvi (palatiini) Christian Augusti õuenõunik ja kantseleidirektor, sai keisrilt aadlitiitli, oli mitmekülgne uurija, alkeemik, luuletaja ja helilooja, tundis ka meditsiini ja teoloogiat, kirjutas umbes 75 kirikulaulu. Teoses «Kabbala denudata» tutvustas ta esmakordselt keskaegset juudi müstikat. Ta suri 8. mail 1689 Gross-Albersdorfis (Oberpfalz).
Eksitus nimega
Laulu viisiks on nimiviis Oh vaga Jumal, kes (KLPR 326). Seda viisi on kasutatud Kiriku Laulu- ja Palveraamatus kuuel korral. Viisi autoriks toob meie lauluraamat ekslikult Johann Heermani nime. Eksitus on vist sisse tulnud Punscheli neljahäälse viisiraamatu kaudu, kus vastava noodi kohale (P. 230) on märgitud Joh. Herrmann ja ilmselt selle põhjal on helilooja nimeks tuletatud koraali O Gott, du frommer Gott teksti autor Johann Heermann (1585-1647).
Selle laulu esimeseks meloodiaks on algupäraselt olnud Punscheli noodiraamatus nr 231 all toodud viis aastast 1648 ja teisena ehk paralleelselt kasutatavana esitab praegune Saksa lauluraamat vaadeldava laulu viisi koos arvatavate ilmumisaegadega: Regensburg 1675, Meiningen 1693. See hästi voolav ja mõnusalt suupärane ning väikese ulatusega viis mõjub rahustavalt ja kinnitavalt ning kuulub kindlana meie kirikulaulu raudvarasse.
Kui halvasti, siis uuesti
Toetudes Uue Lauluraamatu andmetele, on laulu Veel armuallik keeb tõlkijaks märgitud Carl Peter Ludwig Maurach (1824-1900), Põltsamaa õpetaja ja teenekas lauluraamatu-uuendaja. Kui aga võtame kätte meie nn vana lauluraamatu Eesti Ma Rahwa Laulo Ramatu, siis selle teises osas aastast 1741 pealkirjaga Monned Kaunid Waimolikkud Laulud leidub nr 343 all kuuesalmiline laul Se armo hallikas Woib keik, kes tahtwad, jota.
1899. aasta väljaandes uude kirjaviisi panduna kõlab laul nii: See armu hallikas Wõib kõik, kes tahtwad, joota, Kas Jumal asjata, Mu hing, sind peab oot’ma? Nõnda võib arvata, et Uue Lauluraamatu ettevalmistustöös valmis Carl Maurachi käe või juhtimise all ka uus tõlge, millest 1., 2., 5. ja 6. salm meie praegusesse lauluraamatusse on jõudnud.
Saksa filoloog Siret Rutiku kirjutab: «Kui aastasadu olid saksa pastorid hoolitsenud eestikeelse kirikulaulu eest, siis nüüd on olukord vastupidi – eesti pastorid hoolitsevad saksa päritolu laulude eest.» (Kelle laule me laulame? 2001, lk 55.) Tõsi ta on. Saksa lauluraamatud on ammu unustanud laulu Der Gnadenbrunn fliesst noch ja pika otsimise peale leidsin saksakeelsed sõnad ühest 1771. aastal koostatud laulude ja palvuste raamatust, mille väljaandjaks Tallinna Linnaministeerium.
Knorrist aga on uude Saksa lauluraamatusse jäänud alles vaid üksainus laul. Soome lauluraamat ei tunnegi sellist autorit. Kuid meie siin Eestis mäletame ja kasutame tänuliku meelega neid vabahärra von Rosenrothi kolme laulu ridu (KLPR 68, 75, 271), mis tolle andeka ja mitmekülgse mehe hingest on välja voolanud ning meiegi hinge kosutavad.
Jaak Salumäe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)