Esileht » Arvamused » Kolumn »

Laulu ja tantsu vägi

28.06.2017 | | Rubriik: Kolumn

Enne jaanipäeva toimusid paljudes haridusasutustes meeleolukad koolilõpupeod. Ehkki olin lõppenud õppeaastal oma koolis vähem tegev kui tavaliselt ja vaatasin lõpuaktust natuke distantsilt, elasin emotsionaalselt lõpetajatele vägagi kaasa. Samuti tuletasin nostalgiliselt meelde oma möödunud aastal Facebooki tehtud sissekannet:
„Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpupidu on võimas. Avastan, et endast kolm korda noorematega saab tantsupõrandal koos olla küll, kabinetti tulevad kitarriga kaheksa noort inimest ja laulavad pool tundi, räägime tulevikuplaanidest ja huvitav, kolmele õpilasele olen selgitanud, miks ma Jumalasse usun.“
Pärast kooli lõpupidusid on mind alati tabanud suur masendus. Ühtpidi on see vist alateadlik mure õpilaste pärast, kuidas neil edasiste valikutega läheb, kas nende unistused säilivad jne. Teisalt ka enesekriitika, kas õpilased ikka on koolist saaduga rahul.
Olen avastanud, et parim võimalus sellisest masendusest üle saada on ruttu uude tegevusse sukeldumine või mingisse sündmusse sisseelamine. Käesoleval aastal on selliseks sündmuseks nädala lõpus toimuv XII noorte laulu- ja tantsupidu, kuhu oodatakse 37 000 lauljat-tantsijat, lisaks veel kümneid tuhandeid pealtvaatajaid.
Kindlasti on muusikal rahustav ja masendust hajutav mõju. Vanast Testamendist võib lugeda, kuidas kuningas Saul on kurjast vaimust kiusatud ja Taavet püüab tema masendust kandlemänguga hajutada (1Sm 18:10 ja 19:9). Tõsi, väga hästi see ei õnnestu ja Saul haarab piigi järele, et Taavetit visata. Samas on ikkagi väga tõenäoline, et iga laulupeoline, olgu esineja või pealtvaataja, naaseb koju pisut rahulolevamas ja helgemas meeleolus, kui ta sinna läks.
Muusikal ja usul on Eestis veel üks esmapilgul kummaline seos. Kui Eesti kultuuriinimestest on mitmed kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud olnud religiooni suhtes aeg-ajalt rohkem või vähem kriitilised, siis muusikud on kirikuga palju suuremas harmoonias elanud.
Võib-olla on põhjus selles, et nii usu kui muusika suurimaid asju on raske sõnades väljendada. Igatahes on ka meie tuntuim helilooja Arvo Pärt, kelle nime kandva keskuse uus hoone nädalapäevad tagasi nurgakivi sai, tuntud eelkõige vaimuliku heliloojana.
Laulupeo lummus võib vahel avaneda üsna omamoodi olukordades. Näiteks on mul Peterburis üks kauge sugulane, kelle nimi on Fedja. Eestis pole ta kunagi käinud, kuid meie maast on tal idealiseeritud ja pisut naiivne ettekujutus.
Ta on veendunud, et kui Eestis on midagi tähtsat otsustada, siis tullakse kokku, kaalutakse kõik head-halvad pooled läbi ning siis tehakse üksmeelne otsus. Ning kui otsus on tehtud, hakatakse laulma ja rahvatantse tantsima.
Mul oleks hea meel, kui talle see ilus kujutlus jääks, samuti loodan, et ta kunagi siiski mõnele meie laulupeole jõuab.
Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 
 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)