Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid!

28.04.2021 | | Rubriik: Jutlus

Ps 98:1–9

Laulev pühapäev, Cantate. Kas on mõni pühapäev, mis ei laula? Kas on mõni päev, mil pühakiri ei kõneta? Muidugi on, aga see on lugejas kinni, kuuljas kinni. Mitte pühakirjas. 

Olen varemgi öelnud, et Piibel on suur pildiraamat, tähenduslike piltide raamat, aga aeg edasi olen hakanud aru saama mitte ainult sellest, et Piiblis sisaldub ka laulude raamat, vaid ka sellest, et Piibel on tervikuna lauluraamat. 

Piibel on suur puu täis lindude laulu. Neid siristab iga rida, nagu pragiseks tuli, ja aeg-ajalt lahvatab lehekülgede vahelt lendu mõni uus parv. Muidugi ei puudu ka kraaksatused ja pistriku sööstud, kormoranide karjed ja kobraste kähinad. See kõik kokku on Jumala laul.

Ma ei ole musikaalne ja seetõttu on see rakurss mulle kaua olnud kättesaamatu. See ei tähenda, et ma ei laulaks. See tähendab vaid, et ma ei sobi iseenese ja veel paljude teiste ettekujutusega musikaalsusest. Ei sobi praostkonna koori. Noh nagu see kobras lehelindude sirinasse. Aga ma igatsen laulu ja vahel muutub see igatsus lauluks. Kui inimene laulab, siis mõnikord on laulul sõnad. Jumala laulus sisaldub ka inimhääl, vahel on eristatavad sõnad, harva ka tähendused. Nende hoomamine, mõistmine ja edasi andmine on seotud võimekustega.

Mis te arvate, kas tumm tahab kõnelda? Kas kurt soovib kuulda? Kui see saab võimalikuks – ja mõnikord saab –, siis on see imelaadne uuenemine. Vanasse hämarasse ja hääletusse plahvatab uue olemise muusika. Sama on ka usulise kogemusega, elamusega, mis elustab, elavdab meeled ja ergastab vaimu. See kogemus paneb hinge laulma ja ülistama, tekitab tänu ja kiitust. Ja paneb mõtlema ka kurdile Beethovenile, kes kuulis ja andis kuuldut edasi paremini kui enamik kuulmisvõimelisi tuimapoolseid tavakuuljaid.

Paraku on kõnevõimelisi, kes keelduvad kõnelemast, on ka neid, kes ei kuule või kelle jaoks muusika ja müra on sünonüümid. On lapsi, kes koogavad – kõigutavad end tundide kaupa edasi-tagasi ja ei räägi – aastaid ja aastaid. Mõned neist ka hammustavad. Sellise käitumise taga võib aimata traumaatilisi kogemusi. Kogemused võivad olla ka sünnieelsed. Nii nagu need erilised lapsed peavad elama oma kogemustega, nii peame meie elama selliste lastega, nende kogemustest õppima. Vahel saavad nad täiskasvanuiks. Aga seegi on osa laulust.

Piiblis ja veel enam inimajaloos laiemalt on palju laule. Töölaule, tänulaule, võidulaule. Ma arvan, et vanimate hulgas on hällilaulud. Hällilaulud on olnud palvelaulud. Kaitsmaks kurja eest kutsuda esile head ja nõnda luua tulevikku. Ma usun, et lapsed, kellele on lauldud, on õnnelikumad. Võib-olla olen naiivne, aga mulle meeldib lugeda Psalme. Tänane psalm on võidulaul. Aga on ka üleskutse kogu loodule.

Hõisake Issandale, kogu ilmamaa, tõstke hõisates häält ja mängige temale! Mängige Issandale kandle, kandle ja laulude häälega! Trompetite ja pasunate häälega hõisake kuningas Issanda ees! Kohisegu meri ja mis seda täidab, maailm ja kõik, kes seal elavad! Jõed plaksutagu käsi, mäed hõisaku üheskoos Issanda ees! Sest ta tuleb mõistma kohut ilmamaale; ta mõistab kohut maailmale õiguses ja rahvaile õigluses. (Ps 98:4–9)

Selle ülesande täitmiseks ei ole palju vaja. Õigupoolest vaid üht. Me peame armuma. Loodu peab armuma oma Loojasse, nõnda nagu Looja on armastanud oma loodut veel enne loomist. Nagu ema seisab Looja oma loodu hälli juures, ümisedes oma laulu, mis jääb vahel täiesti märkamatuks hingetule osale loodust, kelle suunurgast on mööda läinud elustav hingeõhk Jumala tulitavas suudluses ja kes pole seda miskiks osanud arvata. Kui, siis vaid eksituseks või neid vaevu puudutanud uneks, millel pole kohta tegelikkuse armutus kõrbes või nagu seda ju ka nimetatakse: asjalikus maailmas.

Ja samas on ka need teised: need, kes on valmis sukelduma Jumala isetusse, et leida teda ennast, need, kellesse ta on andnud end täiesti ära, kellele ta on saanud eluks ja tõeks, need ahmivad teda ahnelt üha enam ning ei raatsi enam kaotada ainsatki hetke hälli kaitstusse jäädes, vaid paiskuvad sellest õhku nagu linnuparv ja saavad osaks laulust. Ja siis on ja jääb ainult üks. Armastus. 

 

 

 

 

Avo Üprus,

Harkujärve koguduse õpetaja

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)