Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Laul toob rõõmu hingest välja ja naeratuse suule

07.12.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Ansambel Doxa on laulnud 30 aastat. Lauluga Jumala teenimise kõrval peavad ansambli liikmed oluliseks sõprust, mis on neid sidunud üheks suureks pereks. Joel Reinaru

Kolmekuulise hilinemisega jõuan Lääne-Nigulasse ansambli Doxa proovi, et ühtlasi märkida veel kord ansambli 30. sünnipäeva. See kinnitab ansambli liikmete mõtet, et «meil on kogu aeg pidu». Proovis igavikupühapäeva jumalateenistuseks harjutatav laul «Taevalik kodu» iseloomustab ansamblit hästi – nad laulavad lootusega.

Enne proovi algust leian pastoraadist ansambli juhendaja Helle Reinaru ja kõige värskema liikme Harry Haabeli, kellele pühapäevasel jumalateenistusel laulmine on esimene esinemine. Harry ütleb, et ta natuke pabistab ja arvab, et mõnda raskemat kohta peaks ehk vaiksemalt laulma.
Soov kuskil laulmas käia oli tema mõtteis idanenud tükk aega ja kui õpetaja Leevi Reinaru teda Doxasse kutsus, sündis kiire otsus. Harry ütleb, et talle meeldib teiste kristlaste ja Jumalaga osaduses olla. Laul lisab koosolemisele harmoonia. Ka käib mesinikust Harry koguduse noorteõhtutel.

Mopsi nägu
34 aastat tagasi Lääne-Nigula kogudust teenima asunud Leevi ja Helle Reinaru asutasid mõni aasta hiljem koguduses ansambli ja nii nad neljakesi alustasid: Helle ja Leevi ning Leili ja Heikki Mutso. Ansambli juhi Helle sõnul on 30 aasta jooksul lauljaid olnud kuuskümmend, korraga kõige rohkem paarkümmend.
4. septembril peetud sünnipäevakontserdile kogunes laulma umbes kolmkümmend inimest. Tegutsemisaja jooksul on üles kasvatatud põlvkond noori ja mitu praegust lauljat on jõudnud vanavanema seisusesse. Praegu on ansamblil liikmeid kuraditosina jagu.
Seltskond on igati rõõmsameelne ja kui küsida, mis neid kokku toob, tuleb erinevaid vastuseid: auto, koer jne. Nimelt ütleb Eha Grossev, et tema peab koera jalutama ja sageli on tal mops proovis kaasas. Mops on ühtlasi hea mõõdupuu: kui laul kenasti välja tuleb, jääb koer magama. Ja kõik kinnitasid, et viimasel ajal ulub ta üha vähem.
Kui palju ansambel esineda on saanud, on võimatu kokku arvutada, kuigi raamatupidaja Eha kinnitab, et tal on kõik, kaasa arvatud jagatud kallistused, arvele võetud. (Üks põhjus, miks laulmas käiakse, on kindlasti see, et saab palju kallistada.)

Ajalooline aevastus
Ansambli liikmed võivad lõputult pajatada toredaid lugusid kontserdireisidest, esinemistest, aga ka laulude salvestamisest. Kassette on ette näidata kolm, CDsid üks. Eriti lõbusad lood on seotud esimese lindistusega, mis toimus tänu Soome sõpruskogudusele. Tehnika, mida kasutati, oli paarkümmend aastat tagasi muidugi algelisem. Kogu materjal tuli korraga läbi laulda.
Nii meenutavad lauljad, kuidas kaheksandal korral, kui lõpuks laulud vigadeta lauldud sai, kõlas üle kiriku aevastus. Mitte vaevukuuldav atsih, vaid südamest, nagu Arvo Orav seda vahel nüüdki teeb. Kellelegi meenub aga kord kirikusse kostnud traktorimürin, kellelegi kabjaplagin. Ja seda öötundidel. Lindistust tuli jälle korrata.

Kõht täis ja auto korras
Seda, et Harry on mesinik ja Eha raamatupidaja, sai juba öeldud. Lisaks on Harry ka elektrik. Nii on ta naljaga pooleks elektrimesinik. Ansamblil on oma kokk – Maiu Kallas, kes peab Paliveres söögituba. Ülle Ehanurm on Oru koolis inglise keele õpetaja, Eda Lääs ja Aigar Kõrgesaar on muusikaõpetajad.
Veerand sajandit Haapsalu muusikakoolis kitarri- ja trummimängu õpetanud Aigar saadabki ansamblit Doxa kitarriga ning on rokkmuusikat viljeleva bändi Reinaru Vennad kahe liikme – Danieli ja Samueli kitarri- ja trummiõpetaja olnud. Pillimängu on õppinud või õpivad teistegi Doxa liikmete lapsed. Selleks, et nad ansambliga koos laulma tuleks, pidi neid varem krõpsupakiga ära ostma. «Lapsed on meie arenguperspektiiv. Neile tuleb selgeks teha, et laulmine määrab elu suuna,» teab õpetaja Leevi.
Ametite teemale tagasi pöördudes tuleb öelda, et Urmas Loost on diagnostik  ja kontrollib autode sõidukõlblikkust. «Meil ikka käsi peseb kätt,» kuulen kommentaariks.

Kiirreageerimisrühm
Pika kooslaulmise jooksul on siinsel rõõmsal seltskonnal välja kujunenud oma sisenaljad. Üks neist on seotud Rootsiga, kus mitmel korral on esinemas käidud. Kuigi Helle Reinaru koostatud albumit sirvides võiks arvata, et kogu aeg on pidu, sest laulmisest pole ühtegi pilti, on ansambel alati valmis laulma minema. «Kui laulda lastakse, siis igal juhul lähme,» kinnitavad lauljad kui ühest suust.
Olen pisut kiuslik ja küsin, et kui homme Pinti kutsutakse, kas lähete. Naised ei jää võlgu ja torgivad vastu: «Kas Pindi asub Rootsis? Aa, see on kinnisvarafirma. Kõik ilmselt ei saa, aga me oleme nagu kiirreageerimisgrupp, mingi pundi saame ikka kokku.»
Vahel on nad siiski esinemisest ära öelnud, sest tegu on ikkagi pereinimestega, kuigi pered on välja koolitatud iseseisvalt hakkama saama ja väikseid lapsi kellelgi enam ei ole. Sellegi õhtu on nad võtnud, et pärast proovi koos laua ümber istuda. Ja hea on jagada nende rõõmu.
Maiu kuulutab, et teda tõmbab ansamblisse huvi laulu vastu, ja teised on õnnelikud, et ansamblis on vähemalt üks inimene, kellele meeldib laulda. Rohkem kui laul ja jumalateenimine seob neid inimesi sõprus ning nad tajuvad, et on üksteisele selles maailmas vajalikud.
Nad elavad üksteise muredele kaasa ja palvetavad nende pärast ning tänavad rõõmu korral. «Doxa on sotsiaalne nähtus. Me häälestume hästi, oleme ühte nägu läinud, mopsi nägu,» naerab sõnakas Eha.

Kerge ike
Ansambel on laulnud kiriku- ja laulupäevadel, laulupidudel. Viimane suurüritus oli eelmisel suvel olnud vaimulik laulupidu Tartus. Kogudusele on suureks rikkuseks muidugi ansambli kaasateenimine jumalateenistustel ja talitustel. Õpetaja on tänulik, et lauljaid ei pea kuskilt otsima, et nad on oma koguduses olemas. «Inimesed kannavad seda koormat rõõmuga. Nende ike on kerge,» ütleb Leevi Reinaru.
Kõik on ühel meelel, et laulupidudel osalemine on omaette nähtus, kuigi mõningad laulud on tõesti rasked olnud ja nende õppimine vaevanõudev. Viimane suur kogemus oli esinemisest Tartu vaimulikul laulupeol. Laval ära käia on suur asi ja selleks, et lavale pääseda, peab kuhugi kuuluma. Näiteks Doxasse. Ka on laulupeod ansambli naistele suurepärane võimalus kanda rahvariideid. Ja veel on nad ühte meelt selles, et rohkem võiks laulda juhendaja Helle Reinaru loodud laule.
Rita Puidet

Lääne-Nigula koguduse ansambel Doxa
Asutatud 1986.
Ansambli juht Helle Reinaru, lauljaid praegu 13.
Esinetud Soomes, Rootsis, Saksamaal ja mitmel pool Eestis.
Doxa salvestised: kassetid «Jeesus, mu päästja» (1993); «Kiida, mu hing» (1996); «Võõras ja teekäija» (2000); CD «Kui ükskord …» (2007).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)